Tartu Ülikooli entomoloogia ehk putukateaduse vanemteadur Tiit Teder selgitas, et kliimasoojenemine on Eestisse hoopis uusi liike juurde toonud. Seda on hästi näha liblikate puhul, keda Eestis palju uuritakse. Eestis tekitab Tederi sõnul muret putukate arvukuse vähenemine põllumaastikel, kuid täpsete arvudega seireandmeid ei ole, sest väikeseid putukaid on väga raske uurida.

Vanemteadur lisas, et putukate arvukust väheneb põllumajanduse intensiivistumine: putukamürkide laialdane kasutamine ning üheülbaliste kultuuride kasvatamine. Kuigi pikaajalisi seireandmeid on vähe, ei ole Tederi sõnul raske märgata, kui putukavaesed on suured, intensiivselt majandatavad põllumassiivid võrreldes piirkondadega, kus säilinud rohkem maastikulist mitmekesisust.

Tederi sõnul on pestitsiidide mõju eriti tugev ühiselulistele putukatele, näiteks kimalastele, kes viivad koos õietolmuga pestitsiidijääke oma pesadesse. Teder lisas, et selle tõttu kannatavad ka vastsed ja väheneb populatsiooni elujõulisus. Ta ütles, et suurel maa-alal kasvatatavate põllukultuuride tõttu kannatab eriti taimtoiduliste putukaliikide mitmekesisus, sest seal pole neile lihtsalt sobivaid toidutaimi.

Eesti liblikateadlaste seltsi liige ja putukauurija Urmas Jürivete selgitas, et kliima soojenedes tulevad Eestisse soojalembesed putukaliigid, kes võivad külmal talvel ära surra. Jürivete lisas, et soojema kliima tõttu taanduvad Eestist külmalembesemad liigid.

Jürivete tõi välja, et just liblikate arvukus on vähenenud Eestis suuremate linnade ümbruses linnastumise tõttu, sest liblikate elupaigad kaovad. Intensiivset põllumajandust pidas suureks probleemiks ka Jürivete, kuid tõdes, et põllumeestelt ei saa putukate arvukuse stabiliseerimiseks nõuda tasuta lisatööd.

Putukauurija lisas, et selle arvelt muutub raskemaks põllumeeste konkurentsis püsimine. Lahenduseks putukate arvu vähenemisele peab Jürivete põldudevahelisi haljasribasid, kus kasvavad erinevad õistaimed. Ribade rajamise ja hooldamise jaoks võiks Jürivete hinnangul riik põllumeestele toetust maksta.

Põllumajandusettevõtja Priit Rosenberg selgitas, et põllumehed igal aastal kahjuritõrjet ei teegi, sest selleks pole vajadust. Rosenberg lisas, et sellistel juhtudel on kahjurite hulk selline, et loodus saab nendega ise hakkama.

Ettevõtja sõnul on Eesti põllupidajad piisavalt arukad ja toimetavad viljavaheldusplaani alusel. See välistab üldjuhul teravilja ja rapsi monokultuurina kasvatamise ühel põllul mitmel järjestikusel aastal. Viljavahelduse tagamine on ka üks Euroopa Liidu kehtestatud nõuetest, mille täitmist peab järgima iga tootja, nentis Rosenberg.

Rosenberg märkis, et tänapäeval ei ole tavatootmises põldu taimekaitsevahenditeta võimalik pidada, kuid neid tuleb kasutada vastavalt vajadusele ja mõistlikult sõltuvalt kultuurist ja ilmastikuoludest. "Kõigega peab arvestama, eriti keskkonnaga," ütles ettevõtja.

Seega tõdes Rosenberg, et putukatel ongi põldudel keeruline elada, sest seal toimub nende jaoks ebasobiv tegevus nii masintööde kui taimekaitse tõttu. Ta lisas, et Eestisse ei ole putukate jaoks eraldi haljasribasid vaja rajama hakata, sest sellised maa-alad on looduses juba kraavide, kivihunnikute, metsatukkade ja söötis põldude näol niigi olemas.