Mari-Liis Viljurile teadaolevalt elab Eestis 98 liiki päevaliblikaid. Neist kolmandik on metsaliigid, st nende röövikud toituvad puudel, põõsastel või metsa alustaimestikus kasvavatel rohttaimedel. Kuigi Euroopa üldine metsasus ei ole viimastel kümnenditel märkimisväärselt kahanenud, on liblikate arvukus ja liigirikkus siiski tugevas languses.

Näiteks saja aasta eest oli päevaliblikatele sobilikke poollooduslikke niite kordades rohkem kui praegu. Mõningal määral on niitude taandumist kompenseerinud uudsed avamaastikulaigud, nagu näiteks elektriliinialused ja raudteetammid. Palju avamaastikulaike on ka majandatavates metsades – metsasihid, teeservad, raiesmikud.  

"Minu doktoritöö näitab aga, et metsamaastikus leiab elupaiga ka suur osa avamaastikuliikidest, kes ei põlga ära raiesmikke. Nende seas on ka ligi neli viiendikku neist liikidest, keda tavapäraselt on seostatud poollooduslike niitudega," kirjeldab töö autor metsa tähtsust päevaliblikatele.

Niisiis näitavad doktoritöö tulemused, et majandatavates metsades on võimalik säilitada suur osa traditsiooniliste pärandmaastikega seotud elurikkust.

Sitked maadeavastajad

87% Eesti metsadest on majandatavad, valdavalt lageraietega. Langid koos sihtide, teede ja kraavidega moodustavad võrgustiku, mis sobib hästi liblikate levimise uurimiseks.

Mari-Liis Viljur tahtis teada, kuivõrd mõjutab langi isoleeritus selle asustamist liblikate poolt. Selleks loendas ta liblikaid 36 raiesmikul – neist pooled olid täielikult ümbritsetud metsaga, pooled aga olid teede või elektriliinide vahendusel ühenduses teiste raiesmikega. Loendusi tehti igal raiesmikul vähemalt kolmel korral. "Ei ole ühte perioodi, mil saaks loendada kõiki liblikad, sest nende lennuajad erinevad. Eesmärk oli aga koguda teavet võimalikult paljude liikide kohta, sestap oli vaja lankidel käia erinevatel aegadel," selgitab noorteadlane.

"Tulemused näitavad, et enamik liike suudab edukalt jõuda isegi neile raiesmikele, mis teiste avamaastikulaikudega ühendatud ei ole. See tähendab, et liblikatel on nii võime kui ka motivatsioon aeg-ajalt elupaigast lahkuda ja "uusi maid avastada". Seejuures ei mänginud rolli ei liblika suurus ega mitmed teised seni liikuvusega seostatud näitajad. Ka suhteliselt väiksed ja kehvemateks lendajateks peetud liigid jõuavad raiesmikele, kui seal on neile vajalikke ressursse. Sarnane on lugu isenditega – eraldatud raiesmike asustajad olid keskeltläbi samas mõõdus kui nende liigikaaslased ühendatud raiesmikel," võtab Viljur oma töö tulemused kokku.

Raiesmik ja liblikad

"Piirkonniti on metsamaastiku olulisus päevaliblikate seisukohast siiski erinev," räägib Viljur ja jätkab: "Näiteks Lääne-Eestis, kus poollooduslikke niite leidub rohkem, saaksid liblikad ilmselt hästi hakkama ka metsamaastiku toeta. Kuid Kesk- ja Ida-Eesti viljakatel maadel, kus laiuvad põllud või liigivaesed kultuurrohumaad, leidub päevaliblikatele väljaspool metsamaastikku elupaiku väga vähe."

See on nii sellepärast, et kõigile niiduliblikaliikidele raiesmikud ei sobi, näiteks sellistele, kelle röövikute toidutaimed raiesmikel ei levi.

Viljur arvab, et paljud niiduliblikad suudavad ilmselt metsamaastikus moodustada asurkondi ka siis, kui niidud on põllumajandusmaastikust kadunud. Kõik tema uuritud langid asusid vähemalt poole kilomeetri kaugusel lähimast niidust ja eeldused püsiasustuseks – st röövikutele ja valmikutele vajalike toidutaimede olemasolu – olid metsamaastikus enamiku liikide puhul täidetud.

Viljur nendib siiski, et majandatav mets ei ole võluvits kõigile avamaastikuliikidele. "Näiteks ei ole kõigi liblikaliikide toidutaimed piisavalt head levijad, et jõuda langile ja nii ei saa kõik liblikad metsamaastikus kanda kinnitada. Looduskaitseline fookus tulekski suunata eelkõige just sellistele liikidele ning keskenduda neile vajalike elupaikade – niitude –  säilitamisele ja taastamisele."

Päevaliblikate mitmekesisus metsamaastikus sõltub ka metsa mitmekesisusest. Viljuri uuringud näitavad, et kõige tähtsam liblikate liigilist koosseisu määrav tegur oli mulla niiskus: erinevatel liikidel on erinevad eelistused elupaiga niiskuse osas.

"Erinevates kasvukohatüüpides kohtab eri liblikaliike," täpsustab värske doktor. "Peamist rolli mängib siin rööviku toidutaim – näiteks niisketel rammusa mullaga raiesmikel olid sagedased mitmed kannikestel toituvad täpikuliigid, samas kuivadel liivastel raiesmikel kuldtiivaliigid, kes toituvad kuivemaid elupaiku eelistavatel oblikaliikidel. Majandamisviisid, mis seda mitmekesisust vähendavad – näiteks liigivaene puupõllundus ja metsade kuivendamine –, on ohuks ka liblikate mitmekesisusele."

Liblikate vaatevinklist on raiesmikel poollooduslike niitudega sarnaseid jooni, kuid üheks oluliseks erinevuseks võrreldes niitudega on nende ajutisus. Kuna raiesmikud on lühiajalised, jõuavad avamaastikuliblikad neile vaid siis, kui nad on piisavalt liikuvad. "Majandatav metsamaastik muutub pidevalt – avamaastikuliblikatele sobilikud langid tekivad ja muutuvad hiljemalt kümnekonna aastaga sobimatuks. Muutustega kohanemiseks peavad liblikad olema valmis aeg-ajalt kolima," selgitab Viljur.

Seega, kuigi töö tulemused näitavad, et majandatav mets pakub elupaika suurele osale nii metsas kui ka niidul elavatele päevaliblikatele, ei näe töö autor majandatavates metsades toimuvat raiete intensiivistumist siiski positiivses valguses.

"Kuigi minu doktoritöö tulemused lubavad arvata, et metsade majandamine on päevaliblikate käekäigule mõjunud soodsalt, siis praegused raiemahud nõuavad ettevaatlikku suhtumist isegi liblikate seisukohast. On oluline märkida, et suurem osa välitöödest tehti umbes viis aastat tagasi, mil päevaliblikatele sobivas vanuses raielankide pindala oli praegusest keskmiselt 1,4 korda väiksem. Sellest hoolimata piisas tollalgi vaid 35 raiesmikust, et kohata enamikku regionaalsest päevaliblikate faunast. Seega läheks avamaastikuliblikatel hästi ka märksa madalama raiekoormuse juures."

Viljur leiab, et pikemas perspektiivis võib raie intensiivistumine hakata liblikatele hoopis halvasti mõjuma, sest metsa vanuseline struktuur ühtlustub. "Samuti on suuremad langid tuulisemad, mis omakorda vähendab nende atraktiivsust päevaliblikatele. Kindlasti ei tohiks elurikkusega arvestav metsade majandamine lähtuda ka ainult mõne üksiku organismirühma huvidest – päevaliblikad on ju vaid üks osa metsamaastike elurikkusest. Senine selgelt lageraiete poole kaldumine seab ohtu paljud teised liigid ja liigirühmad."