Video: nähtamatu kummituse ehk tantsulise ööliblika varjatud elukäik
Tartu ülikooli putukateadlane Sille Holm jälgis kodutalu hoovis Euroopa ühe tantsulisema ööliblika humala-eistekedriku varjatud elu nukust eduka paaritumiseni ja avaldas sellest Instagramis lõbusa video. Skandinaavia ja germaani mütoloogias tuntakse humala-eistekedrikut "nähtamatu kummitusena".
“Mulle tohutult meeldivad need sumedad suveööd, kui õhk on ööliblikatest paks ja kohe on tunda, et öös on asju,” sõnas Holm.
Ta lisas, et just humala-eistekedrikute (Hepialus humuli) tants, millega isased emaseid paarituma meelitavad, on üks nendest suve sündmustest, mida ta enda taluhoovil alati ootab.
“Põnev on vaadata isaste heitlust parimate tantsulavade pärast. Nende jaoks on see elu ja surma küsimus, sest suur osa neist langeb nahkhiirte ohvriks. Naeran alati omaette, et nahkhiired ei jaksa nendel õhtutel koju lennata, vaid peavad täis kõhu pärast koju vaaruma.
Sel aastal juhtusin olema maal päris esimestel lennupäevadel, kui pärast sadu hakkas korraga muru seest hulganisti isaseid välja ronima.”
Just päevane sadu tundus Holmi sõnul olema see signaal, mis nagu sõrmenipsu peale, liblikaid massiliselt maapinnale tulema ajendas.
“Kuidas nad teavad, et just nüüd on õige aeg ja kuidas see nii hästi ajastatakse, see küsimus paelub paljusid teadlaseid,” lausus entomoloog.
Maapinnale jõudes on valmikud ilma tiibadeta naljakad vorstikesed, kes ronivad veidi kõrgemasse kohta, et enda tiivad hemolümfi täis pumbata ja lennuvalmis saada. Lennuvalmis ollakse juba paarikümne minutiga, kuid siis püsivad nad taimkattes varjus kuni õhtuse lennuaja saabumiseni.
Lennuõhtutel pidi Holm kodulinnud ja loomad varakult kinni panema.
“Pardid ajasid neid isukalt mööda muru taga ning kassid tegid kõrgushüppeid,” kirjeldas noorteadlane teadust populariseeriva video telgitaguseid.
“Ka koduõue nahkhiirtel olid pidusöömingud.”
Holm valis filmimiseks isase humala-eistekedriku, kes uhkes üksinduses keset muru "tantsis", umbes 10 sentimeetri kõrgusel rohulibledest.
“Kõik teised võistlesid samal ajal kõrgemate kohtade pärast. Vaatasin teda ja mõtlesin omaette, et nii, sa ullike, küll endale paarilist ei saa. Umbes kaks sekundit pärast filmimise lõppu lendaski nahkhiir mu nina eest läbi ja viis selle ullikese kaasa. Ei saanudki paarilist. Aga mina ei saanud ka seda hetke videole. See jäi kripeldama.”
Kuid liblikaid on ju palju. Miks otsustas Holm teha video just humala-eistekedriku elutsükli ühest olulisest osast – valmikueast?
“Kui räägitakse liblikatest, siis enamasti päevaliblikatest. Selleks, et ööliblikate olemasolu – keda on kordades rohkem kui päevaliblikaid – ära ei unustataks, tuleb ka neid aeg-ajalt esile tõsta,” vastas putukateadlane, kes on ööliblikaid ka vihmametsades püüdmas ja uurimas käinud.
Edev paarituslend
Isaste humala-eistekedrikute paaritumistantse näeb peamiselt juunis ja juulis päikeseloojangu ajal ja varajastel öötundidel ja see kestab vaid paarkümmend minutit. Paarituslennu ajal “tantsib” isane edasi-tagasi pendeldades ja teiste isastega võisteldes mõne kõrgema rohttaime või madalama põõsa kohal. Ühes lennurühmas võib olla mõnikümmend kuni paarsada eistekedrikut korraga.
Emased jälgivad isaste etendust taimestiku varjus ning valivad “tantsu“ alusel sobiva paarilise.
Pärast edukat paaritumist puistavad emased enda munad rohumaa kohale laiali. See viitab primitiivsele munemiskäitumisele. Seejärel poevad värskelt koorunud röövikud pinnasesse taimejuurtest toituma. Nuku staadium läbitakse samuti pinnases. Maapinnale tulevad alles valmikud.
Nii veedavadki humala-eistekedrikud suurema osa oma elutsüklist – umbes aasta – varjatult pinnases ning tulevad maapinnale ainult lühikeseks paaritumise ajaks.
Kuidas humala-eistekedrikut ära tunda?
Emane humala-eistekedrik. Autor: Wikimedia commons.
Emaste humala-eistekedrikute tiivaulatus on umbes 48 millimeetrit ning nad on kollase tiivavärvusega, ka pea ja rindmik on kollaste karvadega kaetud. Isased on tavaliselt veidi väiksemad ning läikiv-valged.
Eistekedriklased, sealhulgas humala-eistekedrikud primitiivse ehitusega. Neil puudub imilont ja nende tundlad on suhteliselt lühikesed. Nende eelistatuim elupaik on vana karjamaa.
Kokku on eistekedriklaste (Hepalidae) sugukonnas umbes 600 liiki ja enim liike on esindatud Austraalias ja Kagu-Aasias.
See ööliblikas ei tohiks olla tundmatud ka Eesti ajapidajatele. Humala-eistekedriku röövikud on kuni kuue sentimeetri pikkused, valkjad ja läikiva peaga. Nad elavad mullas ja toituvad lillede, maasikate ja köögiviljataimede juurtest. Samuti võivad nad närida ka taimevarte mullaalust osa.
Kõige meelsamini nosivad humala-eistekedriku röövikud astrite, daaliate, flokside, gladioolide, iiriste, liiliate, pojengide, priimulate, maasikate ja salati juuri. Röövikud võivad taimi kahjustada kogu kasvuperioodi vältel.
Milline näeb välja liblika elutsükkel?
Liblikad on täismoondega putukad: esineb muna, vastse, nuku ja valmiku staadium. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised vastsed, keda nimetatakse röövikuteks.
Röövikud kestuvad kasvamise käigus mitu korda. Lõpuks nad nukkuvad ning nukust väljub valmik ehk suguvõimeline liblikas. Vahetult pärast nukukestast väljumist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Eri liikidel on elutsükli etapid erineva pikkusega.
