Taimede dieedil hoidmiseks kulub igal aastal 500 kilogrammi suhkrut
Tartu ülikooli botaanika osakonnas on kaks päeva aastas – üks mais ja teine septembris – suhkrupäevad. Juba 15 aastat järjest suunduvad teadurid ja tudengid nendel päevadel Põlvamaale Ahja jõe äärsele niidule, kaasas umbes 250 kilogrammi suhkrut.
Ei, tegemist ei ole ühise moosikeetmisega, vaid kogu see suhkur – 25 kümneliitrist pangetäit – lisatakse iga kord kindla metoodika järgi maapinnale.
Ahja jõe ääres asub üks Eesti pikemaajalisemaid taimeeksperimente, uurimaks mullaviljakuse mõju taimede kasvule ja liigirikkusele.
Suurt suhkrueksperimenti tutvustavad Tartu ülikooli teadlaste ühisel Instagrami kontol @unitartuscience ja ERR Novaatoris ökoloogid Riin Tamme ja Lena Neuenkamp.
Suhkrupäev Põlvamaal Ahja jõe äärsel katsealal. Autor: Riin Tamme
15 aastat ja 8 tonni suhkrut
Kujutage ette, 15 aasta jooksul on niidule lisatud ligi 8 tonni suhkrut! See võib tunduda raiskamisena, aga tegelikult on teadlastel suhkru mulda lisamiseks head põhjused.
Suhkru kui süsinikuühendiga saab mõjutada mullaviljakust ning uurida selle mõju taimede elurikkusele.
Kui taimede elurikkus langeb, mis praegu üle maailma aina kiiremini toimub, kahjustab see kogu ökosüsteemi – aineringeid, teisi elusorganisme ja ka inimest. Seetõttu on teadlased mõelnud välja mitmeid viise, kuidas taimede liigirikkust uurida, et seda paremini hoida või taastada.
Üks sellistest uurimisviisidest on mullaviljakuse mõjutamine väetamise ja süsinikuallika lisamise teel, mida ka Ahja jõe äärsel niidul tehakse.
Taimed suhkrudieedil
Eksperiment käib nii, et üks osa kahe hektari suurusest katsealast saab kevaditi väetist.
Küllap on väetise mõju kõigile hästi teada ka koduaiast või kartulipõllult – mullaviljakus tõuseb ning taimed kasvavad suuremaks ja annavad rohkem saaki.
Looduslikes taimekooslustes reeglina väetiseid ei kasutada.
Paraku on aga olukord selline, et inimene väetab ökosüsteeme ka tahtmatult.
Näiteks õhusaaste kaudu satub loodusesse suur kogus lämmastikuühendeid, mis toimivad väetisena. Selle tulemusena väheneb looduslikes taimekooslustes liigirikkus, sest tavaliselt on siis suuri taimi samal pindalal vähem kui väiksemaid isendeid. Selleks on mitmeid põhjuseid – kas lihtsalt ruumipuudus või konkurents toitainete ja valguse pärast.
Väetisele vastupidise efekti annab aga suhkru lisamine mulda. Kuidas nii?
Nii nagu praegusel rannahooajal on inimeste seas moes dieedipidamine, et heas vormis püsida, on ka taimedel vahel kasulik toiduga mitte liialdada.
Ent kuna taimed saavad toitaineid mullast, on teadlastel looduses väga raske nende toitumist piirata. Küll aga saavad selle töö ära teha mullaorganismid, kes muutuvad suhkrut süües hüperaktiivseks nagu magusaga liialdanud lapsed.
Kui mullaorganismid tarbivad palju suhkrut, siis vajavad nad ka rohkem mullas sisalduvaid toitaineid ja taimedele jääb toitu vähemaks. Seega on suhkru mulda lisamine taimedele dieedi eest.
Ainulaadne katse
Tartu ülikooli botaanika osakond alustas väetamise ja suhkrulisamise katsega 2002. aastal taimeökoloogia professori Martin Zobeli eestvedamisel. Seega on tänavu katse 15. sünnipäev ning aastate jooksul on katsealal mitmeid uurimistöid tehtud.
Kui katse oli kestnud 10 aastat, kirjutati saadud tulemuste põhjal ulatuslik teadusartikkel, kus leiti, et väetamine suurendab kindlalt taimekasvu ning vähendab liigirikkust. Suhkru lisamine jällegi muudab taimed väiksemaks ning kuigi liigirikkusele oli mõju väike, kasvasid suhkruga mõjutatud aladel teistsugused liigid kui mujal.
Vastuse küsimusele, kui palju peaks mullaviljakust vähendama, et tagada taimede elurikkus, ning kui kaua see protsess aega võtab, saab ilmselt alles aastate pärast. Loodame, et eksperimendi 20. aastapäevaks on olulised tulemused juba olemas!
Sarnaseid väetamise ja suhkru lisamise katseid on tehtud ka mujal maailmas, näiteks Rootsis ja USA-s, kuid teadaolevalt on Eesti katse kõige pikaajalisem.
Mõnes taimekoosluses on mullaviljakust ka muul viisil vähendatud – näiteks Tšehhis lisati saepuru (samuti süsinikuallikas) ja Saksamaal on mulda õhemaks kaevatud.
Süsiniku lisamisel võib olla taimestikule ka muid eeliseid.
Mujal maailmas on leitud, et see võib hoida ära invasiivseid võõrliike, kes tavaliselt on mullaviljakuse suhtes nõudlikud. Samuti on näidatud, et suhkru lisamine soodustab liigirikaste niitude taastumist. Need on ka mõned mõtted, mida tulevased tudengid või teadlased saaksid Eestis uurida, sest seda põnevat katset on plaanis jätkata veel pikka aega.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool
