Tippteadlane Mari Moora: ökoloogia on põnev nagu kriminalistika ({{commentsTotal}})

“Ükskõik kui must või räpane, väike või suur see on, see tuleb alati üles korjata,” kummardub Mari Moora tolmuse Oa tänava ääres botaanikaaia katsekasvuhoone ees. “Ema õpetas!” lisab ta maast leitud 10-eurosendist õnnemünti tasku pistes. “Ma olen väga õnnelik inimene!”

“Ja ma olen väga emotsionaalne. Kui mind kritiseeritakse, siis ma nutan,” ei karda ta tunnistada.

Tartu ülikooli taimeteadlane Mari Moora töötab taimeökoloogia töögrupis, mida juhib tema abikaasa Martin Zobel. Nad mõlemad on oma erialal maailmas tuntud ja tunnustatud teadlased.

Vaata videost, mis Mari Moorat teaduse juures köidab ja mida ta arvab kõmu tekitanud Tim Hunti kommentaarist naisteadlaste kohta:

Te olete keskkonnateadustes ja ökoloogias maailma üks enim viidatud teadlane. Kui suurt uhkust te selle üle tunnete?

Ma ei tea, kas ma olen selle üle uhke. Aga hea meel on mul ikka. Pole mõtet teha midagi, mis kellelegi korda ei lähe. Meie taimeökoloogia töögrupis tehtud töö on tsiteerimist ja rahvusvahelist tähelepanu vääriv. See viib teadust ja elu edasi. See on väga hea tunne, loomulikult.

Kuidas te nii heaks teadlaseks saite?

Tänu töögrupile, kus ma töötan. Teadus ei ole juba ammu üksiku üritaja koht. See on kollektiivne tegevus. Inimesed saavad kokku, arendavad ja vahetavad mõtteid ning teevad koos midagi ära.

Tundub, et minu töö on viinud sihile. Tõenäoliselt on aidanud mind ka minu sotsiaalsed oskused. Teadlased peavad oskama inimestega suhelda ja kirjutada, et oma sõnumit teistele edasi viia.

See on väga põnev olnud! Ma ei saa öelda, et see kerge on olnud, aga see on see, mida mulle on meeldinud teha. Tunnustus olla tsiteeritud on tulnud koos vahva ja toreda tööga.

Aasta tagasi kirjeldati Nature’s setteproovide ning igikeltsast leitud iidsete mammutite, karvaste ninasarvikute ja hobuste maosisude analüüside põhjal, milline taimestik eksisteeris Maal kuni 50 000 aastat tagasi. Ajakirjanduses ilmusid lood, kuidas mammutid tühja kõhu kätte surid.

Seda kindlasti! Eks me kõik sure tühja kõhu kätte, kui me süüa ei saa (naerab lõbusalt). “Mammutid surid välja, sest lilli enam ei olnud” oli ilus ajakirjanduslik pealkiri. Kuid teaduse jaoks on see oluline töö, mille põhisõnum jäi meediakäras varju.

Me näitasime, et isegi kui me suudame inimmõjust ja kliimamuutustest tekitatud protsesse peatada või tagasi suunata sellisesse staadiumisse nagu me tahame, ei pruugi looduslikud ökosüsteemid enam järgida mustrit, mida me soovime.

Jääaja maksimumi tulekuga kadusid Arktikast väga paljud taimed. Kui kliima hakkas uuesti soojenema, ei taastunud enam sama taimkate, mis oli enne. Tekkisid uued ökosüsteemid, mis ilmselt ei toetanud enam selliste loomade elu. Tänu sellele ja ilmselt veel teistelegi teguritele suridki mammutid lõpuks välja. Neil tõesti ei olnud enam piisavalt toitu – ökosüsteemid ei suutnud neid enam toetada.

Kas mammutid surid sellepärast välja, et taimed kadusid ära või juhtus enne midagi muud hullu ja taimed ning mammutid kadusid koos ära, me sellest teadustööst siiski järeldada ei saanud. Kuid jah, see on üks tõenäoline põhjus.

See oli ajaloos esimene korda kui DNA põhjal suudeti kirjeldada nii kaua aega tagasi ökosüsteemides toimunud muutusi.

Sellises ulatuses, nii ajalises kui ruumilises mõttes, ja DNA põhjal jah, ent sarnaseid analüüse on varem tehtud ka lokaalsemalt DNA ja õietolmu abil.

Meie töö erilisus oli see, et me kasutasime igikeltsas kui iidses sügavkülmas säilinud DNA-d väga paljudest setteproovidest, mis olid kogutud üle Arktika. DNA eraldamisel ja järjestamisel saime me välja lugeda kõik organismid, kes sellesse pärilikkusmaterjali fondi oma panuse olid andnud. Meie vaatasime nendest proovidest taimi ja mullas elavaid ümarusse ehk nematoode. Kuna nad söövad kindlate taimede juuri, on teada, milliseid neist leidub tundras ja milliseid niitudel või metsas.

Väga vahva tulemuse andsid ka proovid, millest me järjestasime imetajate DNA ning leidsime, et seal, kus oli rohkem rohusööjaid, oli ka rohkem neid taimi, mida varem arvatavalt nende dieedieelistustes ei sisaldunud.

Sama järeldust toetasid ka tulemused, mis saadi kaheksa igikeltsas säilinud mammuti kaka või karvase ninasarviku maosisu proovi analüüsil. See oli väga põnev uurimus, nagu kriminalistika või maadeavastamine.

Millise artikli või avastuse üle te kõige rohkem hea meelt tunnete?

Lisaks sellele on minu jaoks väga eriline ka meie töörühma artikkel, mis ilmus 2009. aastal ajakirjas New Phytologist.

See oli hetk, kui ökoloogid said esimest korda hakata tegema keskkonnauuringud DNA põhjal sellises ulatuses ja mahus, mis vastab ökoloogiliste uurimistööde nõudmistele. Hakati kasutama uue generatsiooni DNA sekveneerimise ehk järjestusanalüüsi ja meie olime esimeste seas, kes selle põhjal eksperimentaalse ning analüütilise töö avaldasid.

Esimest korda saatsime me selle artikli välja tehnilise raportina: näete, me oleme esimesed, kes kasutasid uue põlvkonna sekveneerimist krohmseentel ehk arbuskulaar mükoriissetel seentel. Ajakiri lükkas selle tagasi: väga tore, aga veel toredam oleks, kui sellel oleks ka mingi ökoloogiline mõte.

Kurivaim, mis me nüüd siis teeme!? Me tahtsime nii hirmsasti seda avaldatud saada, et olla esimesed, kes seda meetodit on meie erialal kasutanud.

Ma mäletan väga hästi, et ma istusin öösel kodus oma arvuti ees ja tegin analüüse. Ma töötan tihti ööseti, eriti kui lapsed veel väiksemad olid. Ma vaatasin seda tohutu suurt andmestikku ja siis äkki lõi mulle värviliselt, niimoodi visuaalselt, silme ette: issand, siin on ju muster! See oli tõeline ahhaa-hetk minu jaoks. Nagu mingi pirn lööks peas põlema! Ma olin nii erutatud: ma näen, see on seal! Tegin öösel veel lisa analüüse ja kohe hommikul kutsusin kolleegid kokku: teate, see on meil olemas!

Mida te nendes andmetes nägite?

Me leidsime väga toredaid ökoloogilisi mustreid, mida varem ei teatud. Kirjeldasime uue põlvkonna sekveneerimisega krohmseente kooslusi kümne erineva metsataime juurestikus.

Krohmseened elavad sümbioosis taime juurtega nagu kõik teisedki mükoriissed seened. Kuid erinevatelt nendest seentest, mida me sügisel korvi korjame ja talveks sisse teeme, on krohmseened mikroskoopilised ja palju silmaga neid ei näe. Tihtipeale elab ühe taime juurtel koos väga palju erinevaid seeneliike.

Visualiseerides seda suurt andmestikku erinevate korrastusmeetoditega avastasin ma äkitselt, et viis taimeliiki on graafilises ruumis ühes nurgas ja viis teises nurgas. Ühel hetkel sain aru, et osad neist on tüüpilised metsas kasvavat varjutaimed: sinilill, imekannike, jänesekapsas, koldnõges, ussilakk. Ühesõnaga: spetsialistid. Ülejäänud viis olid aga sellised, mis kasvavad nii metsas kui niidul: maasikas, külmamailane, maamõõl, kandiline naistepuna, aas kurereha. Need on tavalised liigid, mida me kohtame erinevates ökosüsteemides – mitte spetsialistid ehk generalistid.

Sain aru, et spetsialistide juurtes on ühtemoodi seente kooslused ja mittespetsialistidel, kes suudavad kasvada igal pool, hoopis teistsugused. Spetsialistide juurtel on seenekooslus väga mitmekesine, aga generalistide juurtel elab seeneliike umbes poole vähem. Sellest tekkis idee, et nii nagu on olemas ökogrupid taimedel, on need olemas ka seentel. Osa neist on spetsialiseerunud kindlatele kasvukohtadele, aga on olemas ka sellised seeneliigid, kes on võimelised rändama erinevate ökosüsteemide vahel.

See artikkel on endiselt väga tsiteeritav. Tõenäoliselt paljuski tänu sellele, et olime esimesed, kes kasutasid tollel hetkel väga uudset tehnoloogiat. Ent ka sisuline, ökoloogiline tulemus omab suurt rolli, sest meie poolt kirjeldatud mustreid ja neid mõjutavaid mehhanisme otsivad teadlased mitmel pool maailmas. Testime ka ise neid ideid nüüd juba eksperimentaalselt.

Miks see teadmine nii oluline on?

Eestis on veel väga palju hästi säilinud looduslikke ökosüsteeme. Meil on olemas ilusad metsad ja väga liigirikkad poollooduslikud niidud. Ent väga sageli ei suuda me selgitada, mis selle liigirikkuse tagab. Ökosüsteeme taastades või neis elurikkust suurendades on näidatud, et lihtsalt taimede tagasitoomisest samasse keskkonda ei piisa: sa külvad sinna taime, aga ta ei hakka seal kasvama ja levima nii nagu sa loodad. Kui sa viid ökosüsteemi tagasi ka õiged krohmseened, alles siis on lootust, et ökosüsteemid taastuvad. Taimede ja seente sõprus on sellistel puhkudel väga oluline.

Kuna krohmseened aitavad taimedel mullast toitaineid ja vett kätte saada ning muu hulgas tõsta ka nende haigus- või põuataluvust, on nende tundmine oluline ka ökoloogilises taimekasvatuses, mille eesmärk on kasutada vähem väetisi, vähem pestitsiide ja muid kemikaale.

Kui me teame, millistel taimedel, millised seeneliigid ja kuidas koos elavad, saame seda teadmist ka loodulike ökosüsteemide taastamiseks ära kasutada.

Vaata ka Veebiakadeemia klippi, kus Mari Moora räägib krohm- ehk arbuskulaar-mükoriissetest seentest ja selgitab nende rolli Laelatu puisniidu liigirikkuses.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: