Kõik maismaaloomad pärinevad algselt veest. Osa liike, nagu vaalad, siirdusid vette tagasi ja teine osa, nagu konnad, jäidki osaliselt vette. Ülejäänud liikide seast leiavad teadlased endiselt neid, kes on leidnud  kavala viisi vajadusel veest varju otsida. Nii veavad Ameerikas elavad sisalikud anoolid kiskjate eest vette sukeldudes õhu endaga mulli sees kaasa, vahendab ScienceAlert.

Queeni Ülikooli evolutsioonibioloogi Chris Boccia juhitud töörühma sõnul on sukeldumine sisalike seas levinud viis ohu eest pageda. Sealjuures suudab osa neist taluda vee all tekkivat äärmuslikku hapnikuvaegust. Kuidas aga anoolid vee all suisa 18 minutit vastu peavad, jäi teadlastele seni mõistatuseks.

Uuringu autori ja Binghamtoni Ülikooli käitumisökoloogi Lindsey Swierki sõnul tuli anoolide võime vee all hingata talle üllatusena. Olles mõõtnud ära anooli rekordilise sukeldusmisaja, otsustas ta veealuse kaameraga sisaliku saladusele jälile saada. Nii nägi Swierk, et sukeldudes tekkis anooli tillukesele läikivale koonule õhumull. 

Boccia sõnul ahmivad poolveelised anoolid õhu esmalt oma nahale kinnitunud mulli sisse. Seejärel hingavad nad mulli ahmitud õhku uuesti. Sestap nimetas uurimisrühm anoolide salanipi akvalangiga sukeldumise eeskujul taashingamiseks.

Taashingamine pole siiski pelgalt anoolide pärusmaa. Vette kaasa võetud õhumulli abil suudavad hingata näiteks kärestikulutikad (Aphelocheirus aestivalis) ja osa ämblikke kogub vees hingamiseks õhku oma kõhuõõnde.

Sellegipoolest tuli sisalike sukeldumistrikk teadlastele ootamatult, sest selgrooliste ainevahetus on palju kiirem kui selgrootutel. Ühtlasi on selgroogsed enamasti suuremad, mistõttu on nende keha pind suhteliselt väiksem võrreldes keha enda mõõtmetega. See aga tähendab, et selgroogsed vajavad rohkem hapnikku.

Swierki sõnul annab hingamismull anoolidele kiskjate eest peitudes tohutu eelise, sest tillukest sisalikku on vee all väga raske märgata. Eelisest enam huvitas teda siiski, kuidas sisalikud vee all ka mulliga nii kaua vastu peavad.

Paistis, et õhumulli hoiavad anooli ninasõõrmete kohal paigal vetthülgavad soomused. Uurijad mõõtsid ära anooli õhumulli hapnikusisalduse ja täheldasid, kuidas see aegamööda langes. Sealt järeldus, et anoolid tõepoolest hingavad mulliga kaasavõetud õhku vee all sisse.

Uurijad oletavad, et akvalangimull võib toimida mitmel moel. Võib-olla saavad anoolid selle abil suunata hapnikurikast õhku näiteks oma nina- ja suuõõnest kopsudesse. Teise võimalusena pärineb anoolide kopsudesse suunatud hapnik haprast õhukihist ehk plastronist, mis neil vette minnes nahale tekib. 

Samuti võib juhtuda, et õhumull aitab anoolidel väljutada üleliigset süsihappegaasi, mis lühendab osal roomajatest hinge kinni hoidmise aega. Veel oletavad uurijad, et roomajad tõmbavad mulliga difusiooni abil veest hapnikku sisse.

Uurimisrühm täheldas taashingamise oskust viiel anoolirühmal, kes pole omavahel otseses suguluses. Küll aga on nad kõik poolveelised liigid, mis viitab, et taashingamine annab vee lähedal elavatele tillukestele sisalikele ellujäämisel tugeva eelise. Mitteveelistel anooliliikidel märkasid uurijad vaid mullihingamisoskuse jäänukeid.

Kuna mitmed anooliliigid toituvad veedelikatessidest, näiteks väikestest kaladest ja koorikloomadest, võib taashingamine aidata neil jahti pidada.

Teadustöö ilmus ajakirjas Current Biology.