Uurimuses analüüsiti kuuelt eri saarelt pärit ligikaudu 43 000 luutükki. Tulemustest selgus, et võrreldes varasemaga suri pärast eurooplaste kolonisatsiooni välja 50–70 protsenti mao- ja sisalikuliikidest. 

Enne eurooplaste saabumist oli kohalik põlisrahvas elanud sisalike ja madudega koos tuhandeid aastaid. Eelkoloniaalsel perioodil roomajaid analüüsi põhjal välja ei surnud. Vastupidi, bioloogiline mitmekesisus isegi kasvas kahe uue sisaliku liigi võrra.

Pikaajalised andmed Guadeloupe saarestiku kohta on murettekitavad, sõnas uuringu üks eestvedaja Nicole Boivin, Max Plancki inimajaloo instituudi professor. Maod ja sisalikud on tema sõnul saartel läbi ajaloo vastu pidanud vaatamata mitmetele klimaatilistele ja inimtekkelistele muutustele. Viimase paarisaja aastaga on nende mitmekesisus aga märkimisväärselt vähenenud. 

Guadeloupelt pärit fossiilide alusel analüüsisid teadlased seoseid kehasuuruse, elupaiga ja väljasuremisohu vahel. Kõige rohkem on kannatada saanud keskmise suuruse ja maise eluviisiga liigid. See viitab sellele, et roomajate väljasuremise taga on muu hulgas saarele toodud kiskjad, nagu näiteks mangustid ja kassid.  

Väljasuremismustrid toovad ühtlasi päevavalgele koloniaalvõimuga saabunud intensiivse põllumajanduse ulatusliku mõju. See väljendub näiteks elupaikade hävimises, pinnase kahjustumises ja putukaliikide kadumises.

Guadeloupelt korjatud andmed näitavad, et erinevalt eurooplastest toetas põliselanike eluviis sisalike ja madude mitmekesisust. Sedalaadi minevikuteadmised annavad olulist teavet tuleviku loodushoiu kujundamiseks, selgitas Boivin. 

Uurimus ilmus ajakirjas ScienceAdvances.