Heather Vance Šotimaalt St Andrewsi Ülikoolist ja ta kolleegid jälgisid, kuidas vaalalised meres toitu püüdsid ja kui sageli nad seejuures kajalokatsiooni aluseks olevaid klõpsuvaid helisid kuuldavale tõid.

Nad vaatlesid Kanaari saarte lähedal, kuidas nokisvaallaste sekka kuuluvad nudi-rihmhambad kalmaare ja kalu püüdsid. Taani ranniku lähistel seirasid nad pringlite kalapüüki. Selleks kinnitasid nad iminapa abil loomade kehale heli- ja liikumisanduri.

Rihmhambad ja pringlid teevad oma ultraheliklõpse väga kiiresti, saaki taga ajades isegi kuni 500 korda sekundis. Kui nende aju iga klõpsu tagasipeegeldust eraldi töötleb, siis peaks neil närvisignaalide töötlus käima sada korda kiiremini kui saagi liikumist silmadega jälgivatel loomadel.

Vance ja ta kaaslased panid aga tähele, et nende uuritud vaalalised muudavad klõpsutamise sagedust vastavalt saakloomade liikumisele. Ka pringlid kuuluvad vaalaliste, täpsemalt hammasvaalaliste hulka, nii nagu nudi-rihmhambadki.

Teadlaste mõõtmise järgi võivad rihmhambad ja pringlid modifitseerida oma klõpsusagedust saaklooma liikumishaakidele reageerides 50 kuni 200 millisekundi jooksul.

Seda on isegi natuke vähem kui silmapilk, kuid siiski mitte nii vähe, kui oleks vaja üksikklõpsude peegeldustele reageerides. Pigem vastab mõõdetud reaktsioonikiirus päris täpselt saakloomi visuaalselt jälitavatel kiskjatel täheldatule.

Nii järeldavadki Vance ja kaasautorid ajakirjas eLife, et ka kajalokatsiooni kasutavate hammasvaalaliste ja nägemisinfot kasutavate maismaakiskjate asjakohased närvimehhanismid võivad omavahel päris sarnased olla.

Mereimetajate toitumisvõtteid ja neuromehhanisme paremini tundes oskame neid osalt üpriski ohustatud loomi targemini kaitsta.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.