Ameerika teadlased väidavad ulatusliku uurimistöö põhjal, et kiusvaalalised, kelle hulka kuuluvad näiteks sinivaal, heeringavaal ja küürvaal, tarbivad teadlaste seniste hinnangutega võrreldes umbes kolm korda rohkem toitu.

Matthew Savoca Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid kinnitasid enam kui 300 vaala seljale iminappade abil nutiseadmed, mis olid varustatud kaamera, mikrofoni, asukohamääraja ja liikumisanduriga.

Nii said teadlased üksikasjaliku ülevaate vaalade liikumisest kolmemõõtmelises ruumis. Sellest andmestikust oskasid nad järeldada, kui palju aega ja vaeva vaalad toitumisele pühendasid, ja siit omakorda, kui palju nad üleüldse sõid.

Kümne aasta vältel jälgiti seitset liiki vaalu nii Atlandi, India kui ka Vaikses ookeanis.

Droonidelt tehtud fotode järgi määrasid teadlased loomade pikkuse ja hindasid kehamassi. Nende andmete põhjal arvutasid nad välja, kui suure hulga vett vaal iga sõõmuga läbi kiuste laskis.

Väikeste uurimislaevade pardalt mõõtsid teadlased vaalade toitumispaikades sonari abil, kui suured ja tihedad olid seal hiilgevähkide ja muude saakloomade parved.

Kõigi nende mõõtmiste pealt kokku rehkendasidki teadlased enneolematult täpselt välja kui suure koguse toitu maailma suurimad imetajad päevas või aastas söövad.

Muu hulgas selgus, et üks sinivaal võib päevas süüa 16 tonni hiilgevähke, grööni vaal kuus tonni ja lõunavaal viis tonni väiksemat zooplanktonit.

Vaalade toidukogust täpsemalt teades saame paremini mõista nende loomade kohta ökosüsteemis. Et vaalad söövad rohkem kui arvatud, tuleb järeldada, et ka vaalade väljaheidet satub merre arvatust rohkem.

Selle tulemusel jõuab pindmistesse vetesse rohkesti toitaineid, mille toimel saab seal puhkeda suuri vetikaõitsenguid ja hoogustuda fotosüntees.

Oma uuringust kirjutavad Savoca ja kaasautorid ajakirjas Nature.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.