Aafrika rannikul, Namiibia vetes, Walvisi lahes nähtud hallvaal oli pärit populatsioonist, kes tegutseb tavaliselt hoopis Vaikse ookeani põhjaosas, Sahhalini saare lähistel.

Vaala nähti Walvisi lahes korduvalt juba aastal 2013. Teadlastel õnnestus siis võtta temalt ka nahaproov, looma seejuures võimalikult vähe kahjustades.

Nüüd on DNA-analüüs tehtud, tulemusi Ameerika Ühendriikides peetavas geenipangas hoitavate näidistega võrreldud ning järeldused ja teaduspõhised oletused ajakirjas Biology Letters avaldatud.

Rus Hoelzel Inglismaalt Durhami Ülikoolist ja ta kolleegid pakuvad välja kolm võimalikku rännuteed. Kõige lühem tee on India ookeani kaudu, umbes 18 000 kilomeetrit. Lõuna-Ameerika lõunatipu juurest läbi kulgemise korral pidi teepikkus olema vähemalt umbes 26 000 kilomeetrit.

Uuringu autorid peavad aga kõige tõenäolisemaks kõige pikemat võimalust, rännakut läbi Kanadale kuuluva Arktika saarestiku. Selle poolt räägib asjaolu, et hallvaalade märkamisest Atlandi ookeani põhjaosas, aga ka Vahemeres on viimasel ajal teateid tulnud ennegi.

Sellisel juhul võib vaal aga olla ujunud tervelt umbes 27 000 kilomeetrit. Seda on rohkem kui ühegi mereselgroogse kohta seni teada.

Teadlased võivad praegu ainult oletada, kas see Namiibia vetes nähtud isend ja teised Atlandi ookeanis märgatud hallvaalad on kogemata kodust kaugele eksinud või kasutavad Arktika soojenemist ära sihipäraselt oma jahiretkede pikendamiseks. Tavaliselt ulatuvad hallvaalade rännud kuni 8000 kilomeetri kaugusele.

Sahhalini lähistel elutsev hallvaalapopulatsioon ise on ohustatud, sellesse arvatakse kuuluvat ainult umbes 200 isendit.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25