Eelnevate teadmiste alusel asusid piirkonnas elavaid vaalu majandusliku kasu lõikamiseks esmakordselt püüdma baski kalurid 10. sajandi paiku. Gibraltari väina lähistelt leitud vaalad püüti aga hinnanguliselt juba mõnisada aastat pärast Kristust. Säilmeid kirjeldava töörühma sõnul laiendavad leiud ühtaegu nii kahe vaalaliigi kunagist leviala kui ka on märk roomlaste kunagisest vaalatööstusest.

Kokku kümnele erinevale vaalale omistatud säilmed tulid päevavalgele viiest Gibraltari väina kallastel asuvast leiupaigast. Neist kolme on seostatud varem kalade soolamise ja neist kastme valmistamisega tegeleva ettevõtetega. Uurimuse juhtivautori Ana Rodriguese ja tema kolleegide sõnul puudusid roomlastel toona küll vahendid vaalade avamerel küttimiseks, kuid ranniku lähistel siiski võimalik.

Vaalade liigilise kuuluvuse määramisel lähtus töörühm luudest eraldatud DNA tükikestest ja kollageenist. Analüüsi põhjal oli tegu lõuna- ja hallvaaladega. Lõunavaalade kunagine leviala ulatus teadaolevalt Hispaania rannikuni. Tänapäeval leiab lõunavaalu vaid Atlandi ookeani kirdeosast. Hallvaalad kadusid Atlandi ookeani põhjaosast 18. sajandil ning neid on võimalik oma loomulikus keskkonnas näha vaid Vaikses ookeanis.

Gibraltari väina kunagisele vaalarikkusele viitab töörühma sõnul tõdemus, et vaalaluid ei leita kuigi sageli. Samuti pole peetud neid inimajaloo jooksul kuigi väärtuslikuks ehk nende sihilik säilitamine ei tundu kuigi tõenäoline. Samuti kirjeldas vaalade poegimist Atlandi ookeani rannikul asuva Cadize linna lähistel Vana-Rooma loodusteadlane Plinius Vanem.

Rodrigues tõstatab leidude põhjal võimaluse, et vaalade allakäiku Atlandi ookeani idaosas võisid tagant jõuda enne baski kalureid juba vanad roomlased.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.