Muistseid rannikul elanud inimühiskondi on tänapäeval uurida keeruline. Erosiooni ja merevee muutunud taseme tõttu pole kunagisi rannajooni enam füüsiliselt olemas. Küll aga on võimalik uurida neid kaudsete meetoditega.

Üks kaudne võimalus on vaadata kunagise rannikuala pinnasest leitud arheoloogilist materjali. Nii vaatasid ka uue uuringu autorid tänapäeva Prantsusmaa ja Hispaania aladelt leitud tööriistu ning nende kilde. Selgus, et vanimad analüüsitud tööriistad pärinesid isegi kuni 20 000 aasta tagusest ajast. Töörühma sõnul võib tegu olla vanimate teadaoevate vaalaluust tööriistadega.

Kõnekad luukillud

Vaalade arvukus oli aastatuhandete eest enne vaalapüügi võidukäiku praegusest oluliselt suurem. Uuringu autorite sõnul olid vaalad toona inimestele väärtuslik toidu- ja muude ressursside allikas. Üle maailma elatusidki vaaladest paljud rannikukogukonnad, sealhulgas kütt-korilased ja uuema kiviaja põlluharijad. Inimesed võisid toiduks ja muuks kasutada kaldale uhutud surnud vaalu, ent ette tuli ka juhuslikku ja sihipärast vaalapüüki.

Tänapäeval on eelajaloolisi rannikualasid uurida keeruline, sest sealsed arheoloogilised leiukohad on haprad, erosioonist räsitud või nüüdseks vee all. Siin tulevadki teadlastele appi vaalaluust tööriistad. Esiteks on nende olemasolu kindel märk muistsest inimasustusest mingis piirkonnas. Teiseks saab nende kaudu uurida nii kunagiste inimeste suhet ümbritseva mereelustikuga kui ka vaalade muistset ökoloogiat.

Uue uuringu autorid analüüsisid kahte sorti luutükke. Neist 83 luud või luukildu olid inimesed silmnähtavalt töödelnud. Ülejäänud 90 luutükki olid küll töötluseta, ent needki kandsid inimtegevuse jälgi. Radiosüsinikmeetodil ilmnes, et vanimad valimisse sattunud luud pärinesid 19 000–20 000 aasta tagusest ajast. Töörühma sõnul on järelikult tegu teadaolevalt vanimate töödeldud vaalaluudega.

Nad kasutasid luude uurimiseks ka mass-sprektromeetria meetodit, mis annab ülevaate molekulide omadustest. Selgus, et valimisse sattusid nii sinivalaade, heeringvaalade, kašelottide, silevaallaste, grööni valade kui ka hallvaalade luud.

Tänapäeval elab hallvaalu eeskätt Vaikse ookani põhjaosas ja Põhja-Jäämeres. Ülejäänud leitud liike kohtab Prantsusmaa ja Hispaania kõrval Biskaia lahes endiselt. Analüüs näitas huvitaval kombel sedagi, et eelajalooliste vaalade toitumisharjumused olid tänapäevaste liigikaaslastega võrreldes erinevad.

Vanema kiviaja rannajoon on tänapäeval kättesaamatu. Seetõttu ei pruukinud valimist töörühma sõnul selguda ammendav pilt Biskaia lahe omaaegsest liigirikkusest. Samas andis uuring uut teadmist inimeste ja vaalade suhte ajaloo kohta.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature Communications.