Vaalade laulus peitub inimkõnelik statistika
Ikka on arvatud, et keel on midagi inimesele ainuomast, mis erineb teiste liikide isendite vahelistest suhtlusvormidest.
Nüüd aga osutab värske teadustöö, et küürvaalade laulus peitub just seesama statistiline struktuur, mida on peetud inimkõne tunnuseks.
Küürvaalade laul on hämmastavalt kompleksne ning seda antakse vaalalt vaalale edasi nii-öelda kultuuriliselt, aga kuni viimase ajani puudus tõendus, et vaalalaul sarnaneb struktuurilt inimeste keelega.
Inimeste keele kohta on mõnda aega teada olnud, et see sisaldab korduvaid osiseid, mida tuleb kõnes ette kindla reeglipärasusega.
Inbal Arnon Iisraelist Jeruusalemma Heebrea Ülikoolist ja ta kolleegid kõrvutasid küürvaalade laulu ja alles rääkima õppivate inimlaste lalinaid.
Nad jälgisid, millised mustrid ilmnesid laste lalinas, kui nad uusi sõnu omandasid ning püüdsid neid mustreid sobitada kaheksa aasta jooksul Vaikses ookeanis Uus-Kaledoonia lähistel salvestatud küürvaalalauludega.
Nii tuvastasid nad vaalalaulust samasugused statistilisi seaduspärasusi, mida esineb kõigis vähegi lähemalt uuritud inimkeeltes.
Mõned korduvad lauluosised tulid ette tugevalt kallutatud statistilise jaotuse järgi, mida nimetatakse Zipfi jaotuseks.
Zipfi jaotust tuleb peale keelenähtuste mõnikord ette ka näiteks majanduslikes või ühiskondlikes nähtustes, aga ühegi liigi häälelises eneseväljenduses peale inimese ei ole seda varem märgatud.
Kõigest hoolimata ei ole vaalalaul siiski inimlikus mõttes keel. Ta ei kanna, nii palju kui teada, sama üksikasjalikke tähendusi. Pigem võiks seda võrrelda muusikaga. Ka muusikal on kindlaid statistilisi struktuure, aga kui laulusõnad kõrvale jätta, ei kanna muusika palju semantilist sisu.
Arnon ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science, et võib-olla õpivad ka väikesed küürvaalad vaalalalule üsna samal põhimõttel kui inimlapsed inimkeelt.
Avastus annab alust arvata, et inimkõne ürgalgete uurimiselt tasuks teine kord vaadata inimahvidest kaugemassegi loomade maailma.
Inimeste keel on küll eriline loodusnähtus, aga mitte nii kitsapinnaliselt eriline kui mõni ehk mõnikord mõelnud on.
