''Inimesed kipuvad loodusrahvaste võimeid alahindama. Nüüd rohkem kui kunagi varem. Kuid ma ei oleks tulemuste põhjal üllatunud, kui vaalajaht oli iidsetel aegadel märksa tavalisem, kui me seni uskunud olema,'' mõtiskles Frederik Seersholm, ajakirjas Nature Communications ilmunud uurimuse juhtivautor.

Klassikalise Euroopa-keskse maailmapildi järgi hakkasid vaalu küttima alles baskid 14. sajandil. Isegi kui teisel pool maailma Beringi väina lähistel tegid seda nüüdisaegsete innuiitide esivanemad juba 1500 aastat varem. Värske uuring lükkab vaalapüügi alguse aga veel 2000 aasta võrra kaugemasse minevikku.

Järeldused põhinevad kogu setetes leiduva DNA järjestamisel. ''Me ei pea tänu metagenoomikale lähtuma vaid kontidest, vaid saame aimu ka tuhandete aastate eest piirkonnas elanud bakteritest, taimestikust ja isegi inimeste poolt toiduks tarvitatud loomade soolestikus elanud parasiitidest,'' lisas Seersholm. Suuresti kinnitavad töörühma poolt Gröönimaa kunagistest asulapaikadest kogutud proovide analüüs varem arheoloogide poolt luude põhjal tehtud järeldusi.

''Näiteks leidsime viikingite asundustest küllaltki palju kodustatud liikide, sh kariloomade pärilikkusainet, innuiitide asulatest aga hüljeste ja põhjapõtrade DNA-d. Enamike liikide puhul tundus kõik loogiline. Ent olime päris üllatunud, kui leidsime mitmetest tuhandete aastate vanustest asulapaikadest ka vaalade pärilikkusainet. Ühel juhul küündis selle osakaal isegi 50 protsendini,'' märkis teadlane. Teisisõnu olid vaalad Thule kultuuri jaoks tähtsal kohal.

Kuidas täpselt Gröönimaa toonased elanikud vaalu küttisid, jääb hetkel mõistatuseks. ''Me pakume välja, et nad oleksid võinud neile vaikselt selja tagant paadiga ligi hiilida, kui nad veepinnal puhkasid. Hea õnne korra oleks vaalade vahetult loibadest kõrgemale pussitamisest nende tapmiseks piisanud. Analoogset strateegiat kasutati innuiitide poolt veel sajakonna aasta eest. Teame, et see on võimalik,'' mõtiskles Seersholm. Alternatiivselt võisid toonased kütid kasutada mürgil põhinevat lähenemist, haavates loomi roiskuvas lihas hoitud relvadega.

Laiemas plaanis leidis Seersholm, et uurimus näitlikustab taas metagenoomika poolt pakutavaid võimalusi ja lootis, et see aitab äratada arheoloogide ja antropoloogide laiemat huvi.

''Lisaks uute meetodite lihtsale demonstreerimisele peame kogukonnale näitama, et me ei ürita (geneetikutena) nende teadust endale kaaperdada. Kuigi mõned iidse DNA-ga tegelevad tüübid lööksid võibolla tõesti lihtsalt jalaga ukse lahti, krabaksid arheoloogidelt kondid endale, kirjutaksid proovide põhjal mõjuka töö ja ei võtaks nendega enam kunagi ühendust,'' muigas Seersholm. Teadlase enda töörühma kuulus kolm arheoloogi ja üks antropoloog.