Mõõkvaal on tippkiskja, kes võib toituda põhimõtteliselt mistahes mereelukatest. Seni polnud bioloogid päris kindlad, kas nende hammas hakkab ka suurimate mereloomade sinivaalade peale. Nüüd leidub tõendeid, et hakkab küll, vahendab Gizmodo.

Uuringu autorite sõnul esitavad nad töös teadaolevalt esimest korda tõendid sellest, kuidas mõõkvaalad sinivaalu kütivad ja söövad. Oregoni Osariigiülikooli teadur Robert Pitman ja kolleegid kirjeldasid üksikasjalikult kolme säärast juhtumit: kahte 2019. ja ühte 2021. aastast. Merebioloogide sõnul on tähelepanuväärne, et esimese juhtumi ohver paistis olema täie tervise juures täiskasvanud isend.

Oma artiklis kirjeldavad nad nii-öelda kambakesi kallaleminekut, kus eeskätt emased mõõkvaalad saagi alistamiseks jõud ühendasid. Kõik juhtumid leidsid aset Austraalias Bremeri lahes kaldast umbes 60 kilomeetri kaugusel ja uurijad vaatlesid neid eraettevõtte vaalavaatluslaevast.

Pitmani ja kolleegide oletamisi on sinivaalade küttimisjuhtumeid seni nähtud haruharva, sest 1900. aastate vaalade kommertspüügi tõttu surid sinivaalad peaaegu välja.. Sinivaaladest toituvad mõõkvaalad pidid kas teisi saakloomi leidma või surid nälga. Igal juhul võisid suure saagi püüdmise ja koostööoskused uurijate sõnul mõneks ajaks mõõkvaalade seas kaduma minna.

Verised juhtumid

Tõsiasi, et mõrtsukvaaladena tuntud mõõkvaalad oma suuremaid suguvendi söövad, polnud uurijatele eriline üllatus. Varasemastki leidub teateid, kuidas mõõkvaalad sinivaalu jälitavad.

Uutelt fotodelt võib aga näha, kuidas said kiskjad oma saagi päris kindlasti kätte. See tähendab, et sinivaalad võib lisada mõõkvaalade toidusedeli pikka nimekirja, kus ees ootavad näiteks hallvaalad, grööni vaalad, delfiinid, kalmaarid, kaheksajalad, kalad, hülged, raid ja haid.

Esimene jäädvustatud juhtum leidis aset 16. märtsil 2019, mil 18–22 meetri pikkune ja pealtnäha terve täiskasvanud sinivaal langes tosina mõõkvaala ohvriks. Ründajate seas oli kaheksa täiskasvanud emast, üks täiskasvanud isane ja mõned noored mõõkvaalad, kes jälgisid toimuvat tapluse servalt. Teadlased kirjeldavad juhtunut ise nii:

"Peale umbes 20 minutit mõrtsukvaalade katkematuid rünnakuid aeglustas sinivaal oma tempot  ja hakkas tegema umbes 200-meetrise raadiusega ringe. Kella 9.20-ks oli saagi külgedelt seljauime tagant kistud ära suuri naha- ja rasvkoetükke. Sinivaal veritses tugevalt ja paistis üha nõrgemaks jäävat, sest ujus üha aeglasemalt. Mõne minuti pärast võtsid kolm täiskasvanud emast mõrtsukvaala ritta sinivaalaga risti ja rammisid pea ees tema külge, lükates saaki vees edasi ja surudes teda allapoole. Samal ajal ründasid veel kaks mõrtsukvaala sinivaala pead, peatades nii saagi liikumise. Mõni hetk hiljem, umbes kell 9.30 oli sinivaal veel elus. Emane täiskasvanud mõõkvaal pistis oma pea talle suhu ja hakkas tema keelt sööma."

Ühtekokku võttis jahile järgnenud pidusöögist osa üle 50 mõõkvaala ja sajad raipesööjatest linnud. Pitmani sõnul korjavad näiteks albatrossid ning tormipääsud jahi ajal ja järel üles saaklooma küljest rebitud tükke. Neil lindudel on hea haistmismeel, mistõttu ilmuvad nad kohale peagi pärast seda, kui saaklooma haavadest on immitsenud merre veidigi rasva.

Haide tegevus on lindudega võrreldes vähem nähtav, kuid nemadki kogunevad Pitmani sõnul vee all haavatud looma läheduses. Ta oletab, et lõpuks söövad haid sinivaalast ära suurema osa kui mõõkvaalad ise.

Rünnaku järel toitusid röövloomad vaalakorjusest mitu päeva, enne kui see lõplikult merepõhja vajus. Kui uurijad kuue päeva pärast tapluspaika naasesid, nägid nad seal merepinnal tohutut õliloiku, kuhu oli kogunenud uppunud korjusest välja imbuv rasv. 

Teine juhtum leidis aset mõni nädal hiljem, kui 25-pealine mõõkvaalakari, kellest 22 olid emased, sõid ära sinivaala poja. Kolmandaski rünnakus tegid mõõkvaalad rünnakul omavahel koostööd ja sel korral langes kiskjate ohvriks umbes ühe aasta vanune sinivaal.

Kõigil kolmel juhul sõid mõõkvaalad ära saaklooma kõrge toiteväärtusega keele. Poegadele toitu hankivad emased mõõkvaalad olid kõigis rünnakutes enamuses, kuna uurijate sõnul peavad nad tõenäoliselt sagedamini sööma.

Vahel siiski heategijad?

Huvitaval kombel paistavad vaalalistest mõõkvaalade rünnakutele vastu panevat ainult küürvaalad, osutavad uuringu autorid. Ühtlasi on küürvaalad teadaolevalt ainus liik, kes meelega mõõkvaaladele läheneb ja neid ka jahikäigu ajal eemale peletab.

Tänavu 10. jaanuaril leidis Lääne-Austraalia rannikul aset aga hoopis kummalisem juhtum, kus kari mõõkvaalu vabastas küürvaala viimase saba külge takerdunud köiest. Teadlaste sõnul pole päris selge, kas mõõkvaalad tõepoolest püüdsid köit lahti harutada või miks nad üldse hätta sattunud küürvaalale lähenesid.

Lääne-Austraalia vaalavaatlejad, kes jäädvustasid osa vahejuhtumist drooniga, pidasid seda esialgu samuti mõõkvaalarünnakuks. Mingil põhjusel pääses küürvaal seekord terve nahaga minema.

Austraalia vaalade ja delfiinide kaitsekeskuse teaduri Erich Hoyti sõnul jääb mõõkvaalade heatahtlikuna näiv käitumine talle mõistatuseks. Asi võis olla mõõkvaalade toidulaua hooajalisuses, kus küürvaalad suvehooajal kõne alla ei tule. Teisalt võis asi olla Hoyti sõnul lihtsalt selles, et mõõkvaalad olid äsja söönud, millegi muuga ametis või peletas küürvaala takerdumine neid mingil põhjusel eemale.

Edaspidi püüavad merebioloogid leida seire abil märke sarnastest rünnakutest sinivaalade vastu. Nad püüavad kindlaks teha, kui palju mõjutavad mõõkvaalad vaalade asurkondi nüüd, mil vaalakaubanduse hiilgeajad on möödanik.

Pitmani sõnul on osa sinivaalade asurkondi sajanditagusest mõõnast taastunud, mistõttu võib edaspidigi näha, kuidas mõõkvaalad oma kunagist meelissaaki taasavastavad. Ühtlasi võib inimkond nüüd aimu saada, milline oli ookean enne ulatuslikku vaalapüüki.

Uuring ilmus ajakirjas Marine Mammal Science.