Lonthüljestel on merekaart peas
Lonthülged, kelle isasloomad võivad kaaluda üle kolme ja poole tonni, on ka suured rändurid. Suurema osa aastast peavad põhja-lonthülged Vaikse ookeani põhjaosas jahti, läbides tuhandeid kilomeetreid, kuid aastavahetuse paiku saabuvad nad Põhja-Ameerika rannikule poegima ja sigima.
Nüüd on teadlased lähemalt järele uurinud, kuidas oskavad tiined emasloomad täpselt ära tunnetada õige aja, mil hakata end koduteele sättima, et kohale jõudnult viie päeva jooksul poeg ilmale tuua.
Roxanne Beltran Santa Cruzi California Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Current Biology, et lonthülged paistavad kogu aeg väga täpselt järge pidavat, kui kaugel nad parajasti kodust on. Samuti oskavad nad arvestada, kui palju aega neil oma parajasest asukohast koju jõudmiseks kulub.
Lonthüljestel on kaasas justkui sisemine kaart või isegi bioloogiline GPS-seade, kui tuua inimeste maailmast võrdpilte.
Beltran ja ta kaaslased varustasid enam kui sada emast lonthüljest päris GPS-seadmetega ja jälgisid nende liikumisi. Kogutud andmetest ilmneski, et loomad asusid koduteele just täpselt siis kui tarvis, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Teadlased tuvastasid, et kojupöördumise otsus ei olnud kuigi tugevalt seotud sellega, milline oli olnud hüljeste jahiõnn ja kui kõrgeks oli neil õnnestunud ajada oma keharasvaprotsent.
Võib ju arvata, et end paksemaks söönud hülged võivad endale lubada pisut varasemat kojupöördumist, kuid nii see ei olnud. Pigem paistis, et ainus peamine tegur oligi kojurännu kestus hülge asupaigast.
Teadlased ei tea veel, mille järgi lonthülged oma asukohta tuvastavad ja kodutee suunda aimavad, kuid on kindel, et neil on väga hea sisemine aja- ja ruumitunnetus.
Lonthüljeste käitumise paremast tundmisest võib olla abi nende suurte lihatoiduliste rändurloomade kaitsel.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
Toimetaja: Airika Harrik