Alates 2020. aastast on väike rühm Pürenee poolsaare vetes elavaid mõõkvaalu ramminud Maroko, Hispaania ja Portugali ranniku lähedal seilanud paate, purjekaid ja laevu vähemalt 673 korda. Seda on märkimisväärselt rohkem kui varem. Teadlaste sõnul on mõõkvaalad võtnud sihikule peamiselt keskmise suurusega purjelaevad, mille pikkus jääb alla 12 meetri. Enamasti saavad taolistes rünnakutes kahjustada aluste roolilehed, vahendab IFLScience. 

Ehkki kokkupõrgete tulemusel ei saa kahjustada sugugi mitte kõik alused, on mõned laevad ka selle tõttu uppunud, sealhulgas näiteks 2023. aastal Gibraltari väinas seilanud Poola jaht.

Murest aluste ja kriitiliselt ohustatud liikide nimekirja kuuluvate mõõkvaalade pärast andsid Hispaania ja Portugali valitsus korralduse koostada vaalade käitumise kohta aruanne. Töö avalikustati  eelmisel reedel. Bioloogide, meretööstuse esindajate ja valitsusametnike ühistöö tulemusel valminud aruandes selgitatakse nii mõõkvaalade käitumist kui ka antakse nõu, kuidas kokkupõrke või rünnaku korral toimida. 

Kuigi vee-elukate tegevus on pannud internetiavarused iroonilises võtmes kihama võimalikust mõõkvaalade orkestreeritud kommunistlikust ülestõusust ülirikaste vastu, rõhutavad aruande autorid, et vaalade tegevus pole isegi mitte agressiivne. Nende hinnangul on tegu hoopis mänguga, mis võib olla tingitud sellest, et vaaladel on tavapärastest rohkem vaba aega.  

"Arvestades tehtud vaatluste ja vaalade käitumise kirjeldustega jõudis töörühm järeldusele, et Pürenee mõõkvaalade agressiivsuse kohta puuduvad tõendid," kirjutas töörühm aruandes. Nende hinnangul sarnaneb vaalade ülemeelik entusiasm näidetega mujalt maailmast ning on seotud mänguga ja katsetega sotsialiseeruda.

Hiljutise aktiivsuspuhangu taga näeb töörühm mõõkvaalade menüüsse kuuluvate liikide arvukuse kasvu. See vähendab vaalade jaoks muidu jahile kuluvat aega ja valulisi kokkupõrkeid kalameestega. Niisiis jääb kokkuvõttes mereelukatele kätte lihtsalt rohkem vaba aega. 

Mõõkvaalade seas on uute käitumismustrite teke ja kiire levik täiesti tavaline. "Erinevatel mõõkvaala populatsioonidel on tihti täiesti erinevad toitumisharjumused. Neid säilitatakse vaalade seas kultuurilise edasipärandamise teel. Selliseid ökotüüpe iseloomustavad tavaliselt omakorda mitmesugused püsivad käitumismustrid, mis on seotud toidu hankimisega," selgitavad aruande autorid.

Nende sõnul võivad mõõkvaaladel välja kujuneda ka täiesti omapärased harjumused, mis ei näi esmapilgul teenivat ühtegi kohanemisega seotud eesmärki. Selleks, et Pürenee tapjavaalade ja aluste kokkupõrgetest sotti saada, soovitavad autorid uurida sarnaseid äkilisi muutusi teiste vaalapopulatsioonide käitumises. 

Näiteks hakkas 1987. aastal üks Vaikse ookeani kirdeosas Puget Soundi piirkonna emavaal oma ninal kandma surnud lõhet. Viie kuni kuue nädalaga võttis ühe vaala käitumise üle suurem osa piirkonna isenditest. Järsk moeröögatus kadus aga sama kiiresti, kui see tekkis. Peale paari korda 1988. aasta suvel ja 2008. aastal pole surnud lõhe trendi enam mõõkvaalade seas täheldatud.

Uurimisrühma liikmete sõnul on aeg-ajalt ilmnevat rammimist ette tulnud ka teistes vaalapopulatsioonides. Näiteks on ujunud isavaalad mõnda aega peaga vastu aluseid, misjärel on kõnealune tegevus 20 aastaks kadunud, ainult selleks, et uuesti tekkida.  

Aruande autorite oletuste kohaselt võib mõõkvaalade rammimisharjumus olla väljakujunenud tegevusest, mida nimetatakse "laevakruvi vaatamiseks". Sisuliselt ujuvad vaalad selle raames mõne aluse kiiluvees ja hoiavad pead pöörleva kruvi vahetus läheduses. Kuigi varem pole ükski vaalagrupp järgmist sammu teinud ehk roolilehte ramminud, põhjendab töörühm seda vaalade mängulisuse ja noorisendite rohkusega.   

"Ilmselt algas noorloomade mänguline suhtlemine teatud tasemel varem. Varasemad kokkupuuted ei viinud lihtsalt roolilehe kahjustusteni. Kui loomad vanemaks said, võis see mänguline käitumine edasi areneda," seisab aruandes. 

Teadlased on sarnast käitumismalli süvenemist täheldatud ka USA Washingtoni osariigi rannikul. Sealsetes sadamates mängivad mõõkvaalad sarnasel viisil pringlitega, tappes mängu käigus lõpuks oma ohvri. 

Tõdemus, et mõõkvaalade käitumine ei ole agressiivne, võiks aidata vähendada potentsiaalselt ohtlikke kokkupuuteid. Katsed vaalade heidutamiseks – mis on vaalade ohustatuse tõttu ebaseaduslik – tugevdaks ilmselt käitumist veelgi ja suurendaks riski laevade kahjustamiseks. Kuigi ärritav heli, näiteks paugumürinad, võiks aidata peletada loomi eriti ohtlike kokkupuudete ajal, võivad mõõkvaalad pikemas vaates seostada heli lõbusa mänguga "purusta paat", mida nad parasjagu mängivad.

Mida siis aga aluste kaitsmiseks teha? Töörühma sõnul on üks võimalik lahendus muuta aluste roolilehed vaaladele vähem kütkestavaks. Autorid viitasid, et mõõkvaalad pole näiteks sealsamas seilavate Maroko kaluripaatide vastu vähemalt aastakümneid huvi tundnud. Sarnaselt võiks ka jahtide roolilehtesid kavandada viisil, et nende pealispind oleks mügarlik või abrasiivne. Kokkupõrgete korral ei kahjustaks need küll vaalu, kuid tõmbaks samas vähem vaalade tähelepanu. Meedet katsetatakse veel sellel suvel. 

Seni soovitab töörühm meremeestel vaalade elupiirkonnast lihtsalt eemale hoida. "Liikuge vaaladest võimalikult kiiresti mööda. Soovitavalt ranniku suunas, kus on hättasattunuid lihtsam päästa. See ei kindlusta küll kokkupuudete lõppu ega kahjude vältimist, kuid võib vähendada võimalust nende juhtumiseks," sõnasid raporti autorid.