Kas praeguste metsaarutelude valguses palju tõrva kaela saanud raiesmikud võtavad tõepoolest enda kanda kaduvate avamaastike liblikate säilimise koorma? Ja kas see tähendab, et paanika vähenevate putukakoosluste ning avamaastike niitmise üle on alusetu – liblikad kolivad lihtsalt niitudelt raiesmikele ja probleemi pole?

Tartu ülikooli zooloogide, Mari-Liis Viljuri ja Tiit Tederi, sõnul ei ole see nii lihtne:

Metsa definitsiooni üle on viimasel ajal meedias palju diskuteeritud ja riiklikult peetakse metsaks ka raiesmikke – neist saab samuti hiljem taas mets. Liblikaid ei peeta just metsaliikideks, miks neile siis raiesmikel niiväga meeldib?

Päevaliblikate hulgas on tegelikult ka omajagu metsaliike. Umbes kolmandik Eesti päevaliblika liike tarvitab röövikuna toiduks puulehti või metsa alustaimestiku taimi. Aga me tõepoolest leidsime, et metsamaastik pakub elupaika ka paljudele avamaastiku liblikatele – nii neile, keda on põhiliselt seostatud niitudega, kui ka sellistele, kes asustavad pea igasuguseid avatud elupaiku.

Avamaastiku liblikatele sobivad raiesmikud ja teised metsamaastiku avakooslused (metsateede servad, sihid, kõrgepingeliinide alused) seetõttu, et seal leiavad elupaiga ka paljud avamaastikele iseloomulikud taimed, sealhulgas need, mis on toiduks liblikaröövikutele. Samuti kasvab lagedatel aladel sageli ohtralt õitsevaid taimi, kelle nektarist nii avamaastiku kui ka metsaliblikad täiskasvanutena, st valmikutena toituvad. 

Teadlased leidsid raiesmikelt 80% lähedalasuvate niitude liblikaliikidest. Autor: Mari-Liis Viljur.

Mida üldse liblikal vaja elupaigaks? Milline on liblika jaoks hea elupaik?

Hea elupaiga eelduseks on liblikatel toiduressursside olemasolu. Selleks, et liblikad saaksid kuskil püsivalt elada, on kindlasti vaja, et oleks olemas röövikute toidutaimed. Osa liblikaliike on toidutaimede osas väga selgete eelistustega – toitutakse ainult üht kindlat liiki taimel. Teine osa liike pole üldsegi valivad. Enamik päevaliblikaid jääb oma nõudmistelt nende kahe äärmuse vahele.

Lisaks röövikute toidutaimede olemasolule vajavad päevaliblikad õisi, sest valmikud toituvad nektarist. Heas elupaigas on ka sobiv mikrokliima – soe ja mitte liiga tuuline, ning seal ei ole liiga palju liblikatest toituvaid kiskjaid. Mikrokliima poolest on raiesmikud liblikatele peaaegu ideaalsed: omast välitöökogemusest võime öelda, et päikeselisel suvepäeval ei ole raiesmikust kuumemat ega tuuletumat kohta.

Teie avaldatud uurimistöö tulemusena võib öelda, et elupaikade nappuses olevad avamaastike liblikad leiavad pelgupaika raiesmikel? Kas see tähendab, et niite polegi enam vaja ja liblikad saavad ka mujal hakkama?

Jah ja ei. Leidsime tõepoolest, et enamik avamaaliblikaid kasutab raiesmikke elupaigana. Nende hulgas on ka suurem osa liikidest, keda on traditsiooniliselt seostatud poollooduslike niitudega. Arvestades, et tänapäevane põllumajandusmaastik on suurele osale poollooduslikele avakooslustele iseloomulikust elustikust – sealhulgas päevaliblikatele – elupaigana sobimatu, võib metsa ajutisi avakooslusi pidada niiduliikidele tõesti pelgupaigaks.

Näiteks piirkonnas, kus meie uurimisalad asusid, oli niitude kogupindala pea kümme korda väiksem kui päevaliblikatele sobivas vanuses raiesmike pindala. Traditsiooniliste majandamisvõtete asendumine intensiivpõllumajandusega on mitmetes teistes Euroopa riikides viinud selleni, et kaduma on hakanud ka meie jaoks veel päris tavalised päevaliblikaliigid. Ka paljudes Eesti piirkondades on ajaloolistele põllumajandusmaastikele iseloomulikud poollooduslikud avakooslused kadunud või säilinud väikeste eraldatud, sageli võsastunud niidulapikestena.

Meie uurimused näitavad, et raiesmikud ja teised metsamaastiku avakooslused aitavad liblikapopulatsioone säilitada seal, kus niite enam praktiliselt pole. Samas kõikidele liblikaliikidele raiesmikud ei sobi: näiteks neile, kes toituvad vaid mõnel kehva levimisvõimega taimeliigil, kes raiesmikele levida ei suuda.

Levinud avamaastiku liik, suur-pärlmuttertäpik. Autor: Mari-Liis Viljur.

Mis on niitudel enamat või teistsugust kui raiesmikel?

Poollooduslikel niitudel on sajanditepikkuse regulaarse majandamise tulemusena välja kujunenud iseloomulik liigirikas elustik. Raiesmikud aga pakuvad avamaastikuliikidele elupaika vaid ajutiselt. Niidule iseloomulik terviklik ökoloogiliste suhete võrgustik erinevate liikide vahel ei jõua selle suhteliselt lühikese ajaga välja kujuneda. Kehvema levimisvõimega liigid ei pruugi raiesmikele üldse jõudagi. Päevaliblikatele sobib elupaigaks veel ka mõneaastane noorendik, aga kui puuvõrad hakkavad juba oluliselt varju heitma, siis muutub endine lank avamaaliikidele sobimatuks.

Kui avamaastiku liblikad leiavad endale raiesmikult elupaiga nö asendusalana, siis kas see on täisväärtuslik elupaik või ökoloogiline lõks?

Ökoloogiline lõks siiski pigem mitte. Ökoloogiline lõks tähendab, et organismid eelistavad kehva kvaliteediga elupaika kõrgemakvaliteedilisele. Antud juhul ei saa me rääkida sellest, et niiduliigid raiesmikke niitudele eelistaksid, kuna raiesmikud ja teised metsamaastiku avakooslused on mitmel pool jäänud ainsateks avatud elupaikadeks. Seega puudub võimalus eelistuseks.

Hea levimisvõimega liikidele on raiesmikud arvatavasti täisväärtuslikeks elupaikadeks ilma eriliste mööndusteta. Kindlasti on ka liike, kelle jaoks niidud on etemad ja selliseid, kelle jaoks niidud ja raiesmikud väga ei erine.

Te leidsite raiesmikelt 80% piirkonnas elavatest avamaastikuliikidest. Kas oli ka vahet, millises maastikus olid haruldasemad liigid? Oli mingi eristumine?

Jah, nii see on. Leidsime ka, et erinevat tüüpi metsades asuvate raiesmike niiduliblikate liigiline koosseis erineb. Ehkki esines kattumisi, kohtasime teatud liike siiski oluliselt sagedamini palumetsades ja teisi hoopis salumetsades. See on tegelikult ootuspärane tulemus, kuna taimestik erineb metsatüübiti.

Loe Mari-Liis Viljuri ja Tiit Tederi viimaseid raiesmikuliblikate teemalisi teadustöid ka siit ja siit.