Rahvusvaheline uurimisrühm, kuhu kuulub ka Tartu ülikooli zooloogia vanemteadur Tiit Teder, viis liigirikkuse ja kisklusriski vahelise seose leidmiseks läbi seni mastaapseima analoogse uurimuse, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Teadlased kleepisid 31 paigas üle maailma Gröönimaast Austraaliani ligi kolm tuhat plastiliinist röövikumulaaži looduslikus keskkonnas kasvavatele puulehtedele ja jätsid need sinna keskmiselt kümneks päevaks, et hiljem vaadelda mulaažidele tekitatud kahjustusi.

"Küsisime, kas liblikaröövikud on lõunas suuremas ohus võrreldes põhja laiuskraadidega. Üldine sõnum on, et jah, põhjas on kisklus oluliselt madalam kui lõunas. Näiteks, kui me võrdlesime Gröönimaad ja ekvaatorit, siis lõunas oli liblikaröövikul umbes kaheksa korda suurem tõenäosus saada kiskjate läbi surma võrreldes Gröönimaa katsealaga," selgitas Teder.

Just plastiliinist tehtud röövikute kahjustuste uurimine tõestas röövlussurve suurenemist ekvaatori suunas liikumisel. Teadlased selgitavad röövlussurve suurenemist ennekõike teiste putukate, näiteks sipelgate põhjustatud suremusega.

"Oluline asi on siin tähele panna see, et erinevus ei tulnud mitte lindudest, mida me võiksime arvata - üldiselt Eestis me enamasti arvame, et liblikaröövikute põhivaenlased on linnud -, aga erinevus põhja ja lõuna vahel tuli praktiliselt ainult putukatest," ütles Teder.

Kuigi Tederi sõnul oli tegemist alusuurimusega, on tulemustel ka oluline rakenduslik sõnum: mida vähem on ökosüsteemis liike, seda vähem on ka liikidevahelisi interaktsioone.

"Võiksime liikuda mitmekesisemate maastike poole. See tagab selle, et me vähemasti mingist osast kahjuritest saame lahti mitte putukamürkide abil, vaid ka nende looduslike vaenlaste abil," selgitas ta.