Liblikate arvukus on üleilmselt kahanemas, eelkõige on selle taga globaalne kliimamuutus, maakasutuse intensiivistumine ja traditsiooniliste majanduspraktikate soikumine. Kuigi liblikad on üks enimuuritud putukarühmi maailmas, esineb arvukalt liike, keda on isegi pealtnäha sobivas elupaigas keeruline kaitsta. Seda ilmselt seetõttu, et neil on õnnestunud meie eest varjata ühte erilist, nende jaoks eluliselt olulist saladust.

Ühe seltskonna liblikate, nimelt mürmekofiilsete päevaliblikate, elupaiganõudlisi ja levikut käsitles äsja Tartu Ülikooli ökoloogi ja maateaduste instituudis Margus Vilbase poolt kaitstud doktoritöö "Biotic interactions affecting habitat use of myrmecophilous butterflies in Northern Europe" eesmärgiga laiendada olemasolevaid teadmisi ohustatud tähniksinitiibade elukohtade geograafilise varieeruvuse osas levila põhjapiiril või selle läheduses. Eriline rõhk oli tähniksinitiibade peremehespetsiifilisuse välja selgitamisel.

Nõmme-tähniksinitiib kasutab toidutaimena nõmm-liivateed. Autor: Margus Vilbas

Nimelt on suur osa sinilibliklaste (Lycaenidae) röövikutest mürmekofiilid – mingil eluetapil on nende elu seotud sipelgatega. Liblikaröövikud toodavad spetsiaalsete organitega sipelgatele meelepärast suhkrurikast nektarit, vastuteenena kaitsevad sipelgad röövikuid kiskjate ja parasitoidide eest. Enamik suhteid liblikaröövikute ja sipelgate vahel on vastastikku kasulikud ning sipelgate kohalolu ei ole liblikate ellujäämiseks tingimata vajalik.

On aga ka liblikaliike, kelle joaks on sipelgad hädavajalikud, sest kindlat liiki sipelgate kohaloluta nad ellu ei jää. Osad neist, näiteks tähniksinitiivad, on niivõrd spetsialiseerunud, et pärast toidutaimel veedetud aega infiltreeruvad nad sipelgapessa, kasutades selleks keemilist maskeeringut, mistõttu ei suuda sipelgad teda sipelgavastsetest eristada. Pesas käitub röövik sotsiaalse parasiidina, kus nad valdava osa oma röövikuelust manipuleerivad sipelgaid end toitma (nt soo-tähniksinitiib, Phengaris arion) või toituvad suisa sipelgatest (nt nõmme-tähniksinitiib, Phengaris alcon). Ka sipelgakoloonias viibides pakuvad liblikaröövikud võõrustajatele suhkrurikast nektarit, millest sõltuvuses töölissipelgad uue doosi ootuses liblikate käske täidavad.

Milline on ühe sinitiiva elu?

Nõmme- ja soo-tähniksinitiib asustavad avatud pool-looduslikke lubjarikkaid rohumaid. Nõmme-tähniksinitiib kasutab piirkonnast sõltuvalt toidutaimena nõmm-liivateed (Thymus serpyllum) või punet (Origanum vulgare). Soo-tähniksinitiiva toidutaimeks Eestis on aga eranditult südame-emajuur (Gentiana cruciata).

Sobiva toidutaime õisiku sügavusse, kus tänu varjatusele on järglaste suremus madalam, munevad emased õhukese ja elastse koorega munad. Munemisega on neil kiire, sest tähniksinitiiva valmikute eluiga ei kesta palju üle 3-4 päeva. Violetjad röövikud kooruvad umbes nädal pärast munemist ning asuvad toituma toidutaime õitest ning seemnetest. Orienteeruvalt 2-3 nädala jooksul, mis röövikud taimel veedavad, omandavad nad kõigest 1% oma lõplikust kehamassist!

Siis läheb asi huvitavaks! Nimelt laskuvad tähniksinitiiva röövikud maapinnale, kus jäävad ootama rautsikute töölissipelgaid, et need nad oma kolooniasse kannaksid. Tähniksinitiivad kasutavad sipelgaühiskonda infiltreerumiseks keemilist maskeeringut, mis ei võimalda töölissipelgatel neid endi vastsetest eristada.

Liblikamunad taimelehel. Autor: Margus Vilbas

Töökad sipelgad on valmis hoolitsema endast suuremate röövikute eest. Autor: Margus Vilbas

Siinkohal on liblika ellujäämise seisukohalt kriitilise tähtsusega sattuda õige peremeesliigi kolooniasse! Nimelt on osa tähniksinitiiva populatsioone äärmiselt nõudlikud, suutes läbida elutsükli vaid ühe kindla rautsikuliigi koloonias. Sipelgakolooniasse end sisseseadnud, elavad röövikud seal kas 10 või 22 kuud – nimelt esineb neil polümorfne kasv, mis tähendab, et osa areneb valmikuks ühe, teine osa aga kahe aastaga.

Koloonias elades toituvad liblikaröövikud selle ressurssidest. Kui nõmme-tähniksinitiib toitub iseseisvalt sipelgavastsetest ja -munadest, siis soo-tähniksinitiib on nii osav manipulaator, et teda toidetakse töölissipelgate poolt kui oma järeltulijat. Ka sipelgakoloonias viibides pakuvad liblikaröövikud võõrustajatele suhkrurikast nektarit, millest sõltuvuses töölissipelgad uue doosi ootuses liblikate käske täidavad.

Koloonias elades omandavad röövikud enam kui 99% lõplikust kehakaalust. Kusjuures, üks pisike nõmme-tähniksinitiiva röövik vajab valmikustaadiumisse jõudmiseks ca 230 suurt palurautsiku vastset! Paraku ei ole enamik rautsikukolooniaid piisavalt suured, et kasvõi ühte nõmme-tähniksinitiiva isendit valmikuikka kasvatada. Kuna soo-tähniksinitiiva toitumisstrateegia nii kahjulik ei ole, on nende olukord mõnevõrra lihtsam.

Sipelgaid kiusates paneb liblikas end ohtu

Just tähniksinitiibade keerulise elukäigu tõttu on asurkonnad sattunud väljasuremisohtu, sest spetsialiseerunud liblikad on keskkonnamõjudele aga eriti tundlikud. Näiteks on nõmme-tähniksinitiib Eesti punases nimestikus kui "ohustatud", soo-tähniksinitiib on aga Eesti ainus "kriitiliselt ohustatud" ja reaalselt väljasuremisohus olev päevaliblikaliik.

Peale eelmainitute on Eestis teada veel kaks valikuliselt mürmekofiilset päevaliblikaliiki – ogasäär- ja mesika-sinitiib (Plebejus argus ja P. idas), nende liikide elupaigakasutust siinmail veel uuritud ei ole. Teame aga, et neid liike esineb arvukalt kõikjal Eestis, mõlemad toituvad paljudel erinevatel toidutaime liikidel ning nad on spetsialiseerunud vastavalt murelastele (Lasius spp.) ja kuklastele (Formica spp.).

Kokkuvõtvalt, sipelgalembeste päevaliblikate kaitsel tuleb arvestada kahe ruumiliselt kattuva ressursi – sobiliku toidutaime ja sipelgaliigi – samaaegse olemasoluga.  Nendega mittearvestamine on varasemalt viinud kaitse planeerimisel väärate praktikate rakendamiseni ning liblikate kaitse on sageli ebaõnnestunud.

Margus Vilbas välitöödel. Autor: Margus Vilbas