Oled sa isane või emane – suurus loeb ({{commentsTotal}})

Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad.
Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad. Autor/allikas: Randel Kreitsberg

Mehed on suuremad kui naised – enamasti. Nii on see vähemalt inimestel ja suuremal hulgal imetajatel. Suudame ju igaüks ette kujutada võimsat hõbeselga või suurte sarvedega põdrapulli. Olukord on vastupidine juhul, kui sa oled putukas – näiteks äädikakärbsete puhul tasub suur olla just emastel.

Olukord, kus ühe sugupoole isendid on teise omadest (keskmiselt) suuremad on loomadel laialt levinud nähtus – seda kutsutakse kehasuuruse suguliseks dimorfismiks. Kui püsisoojastel selgroogsetel (eriti imetajatel) kipuvad isasloomad olema suuremad kui emasloomad, siis pea kõigis muudes loomarühmades on tendents vastupidine – emased on suuremad kui isased ja seda ennekõike viljakuse ja kehasuuruse positiivse seose tõttu emastel, aga mitte isastel.

Ka putukatel on selgelt rohkem suuremate emastega liike ja nende puhul on varasemalt leitud, et emaste suurus ka varieerub rohkem kui isastel – kui olud vähegi lubavad saavutavad emased isastest suuremad mõõtmed, aga kui tingimused on kehvad on kehasuuruse vahe sugude vahel oluliselt väiksem või kaob sootuks.

Siiani oli aga selgusetu, kas emaste kehasuuruse suurem varieeruvus putukatel tuleneb emaste suurematest kehamõõtmetest või nende sugulisest rollist (so sellest, et nad on emased). Zürichi ülikooli teadlased koostöös Tartu ülikooli zooloogia osakonna vanemteaduri Tiit Tederiga ning dotsendi Toomas Esperkiga uurisid nüüd kehasuuruse varieeruvust neil (vähestel) putukaliikidel, kus isased on suuremad kui emased ning leidsid, et sellistel juhtudel on keskkonnatingimustele tundlikum just isaste kehasuurus. Selline tulemus lubab järeldada, et kehasuuruse suurem varieeruvus esineb suuremate mõõtmetega sugupoolel ning ei sõltu esmajärjekorras sellest, kas suuremaks sugupooleks on emased või isased.

Laibakärbsed (Sarcophaga), võimalik, et harilik laibakärbes, tegelevad soo jätkamisega. Tegu on putukate seas vähemuses oleva grupiga, kelle seas isased on emastest suuremad. Autor: Randel Kreitsberg

TÜ vanemteadur Tiit Teder avab veidi putukate maailma ja loomariigis toimuvat üldisemalt:

  • Miks on nii, et imetajatel on isased suuremad, aga putukatel emased? Kas on ka liike, kel mõlemad sood on ühesuurused?

Miks erinevad loomaliigid üksteisest suuruselt erinevad? Intuitiivne vastus on, et erinevad liigid on kohastunud elama erinevates keskkondades. Raske oleks ette kujutada, et pisikese laanepuugi asemel imeks meilt verd põdrasuurune loom. Sama küsimust sama liigi isastele ja emastele laiendades selgub, et vastus on üsna sarnane – emased-isased erinevad oma eluviisilt, eeskätt seoses sigimisega.

Enamasti on suurem see sugupool, kellel kehasuuruse kasvades suureneb järglaste arv kiiremini. Imetajatel on selleks sugupooleks tavaliselt isased, kes konkureerivad omavahel paarumisvõimaluste pärast. Suuremad ja tugevamad isased on paarumiskonkurentsis edukamad ja neil on tänu sellele rohkem järglasi kui väiksemat kasvu isastel. Seevastu emastel imetajatel on järglaste arvu ja kehasuuruse seos nõrgem.

Putukatel on vastupidi. Isastevahelist konkurentsi esineb neil harva, mistõttu kehasuurus on paarumisedukuse määramisel vähem tähtis. Samas suurematel emastel on järglasi reeglina rohkem kui väikestel. Sestap siis imetajatel isased, putukatel emased suuremad. Emased ületavad oma mõõtmetelt isaseid ka enamikus teistes loomarühmades. Seda, et ühe liigi emased-isased on enam-vähem ühesuurused, esineb loomariigis üsna harva.

  • Kuidas varase elu toitumiserinevused putukate suurust mõjutavad?

Nii nagu meditsiinis hiiri-rotte, kasutame ka meie evolutsioonilises ökoloogias meid huvitavatele üldistele küsimustele vastuste leidmiseks mudelliike. Antud uurimuses küsisime koostöös Zürichi ülikooli teadlastega, kuivõrd emaste-isaste kehasuuruse erinevused on seotud toidu kvaliteedi ja kättesaadavusega putukatel. Sarnase küsimuse – kas toitumiserinevused lapsepõlves mõjutavad naiste-meeste pikkuste erinevusi täiskasvanueas – võinuksime küsida ka inimese kohta.

Leidsime, et mõjutavad küll: kui toiduolud on kasinad, siis on emaste-isaste kehasuuruse erinevus väiksem. Kui kvaliteetset toitu on aga piisavalt, siis erinevad emased-isased üksteisest rohkem. Seejuures ei ole vahet, kumb sugupool on optimaalsetes oludes suurem: kui on emased suuremad, siis võidavad parematest toitumisoludest rohkem emased, kui on isased suuremad, siis võidavad headest toitumisoludest rohkem isased. Teaduslikumalt väljendudes on suurema sugupoole kehasuurus tundlikum keskkonna kvaliteedi suhtes, mis väljendub suurema sugupoole kõrgemas plastilisuses. 

Muide, ka inimese puhul on leitud seoseid toitumise ja naiste-meeste pikkuse erinevuste vahel. Nimelt ühiskondades, kus valkude osakaal toidus on suurem, on meeste-naiste pikkuse erinevus suurem kui ühiskondades, kus toit on madala valgusisaldusega.

  • Mis on plastilisus ja see oluline on?

Tunnuse plastilisus kirjeldab organismi (täpsemalt genotüübi) võimet kohaneda erinevate keskkonnatingimustega. Küllap on igaüks meist tähele pannud, et sama taim erinevates tingimustes võib üsna erinev välja näha. Rabas võib isegi saja-aastane mänd olla napilt üle sinu pea, sama vana mänd metsas on aga kasvanud enam kui 30-meetriseks hiiglaseks.

Plastilisuse olemasolu aitab organismidel toime tulla väga erinevates keskkondades – ka sellistes, mis ei ole organismile kõige soodsamad. Tulles tagasi putukate juurde, oletame hetkeks, et meil on kaks putukat: üks on kehasuuruse poolest plastiline, teisel puudub plastilisus kehasuuruses aga sootuks. Kui toitu napib, siis plastiline putukas on valmikuikka jõudes lihtsalt väiksem, mitteplastiline putukas aga ei jõuagi valmikuikka ja sureb toidupuudusesse. Loomulikult kuskil on plastilisusel piir – täiesti viljatus pinnases ei kasva ka plastilise kasvuga mänd ja täielikus näljas sureb ka väga plastilise kasvuga putukas.

  • Milliseid plastilisi tunnuseid veel keskkond mõjutab?

Plastilisus on omane enamikule tunnustele. Need tunnused ei pea tingimata vaid mõõdulindi või kaaluga olema mõõdetavad. Ka füsioloogilised ja käitumistunnused on enamjaolt plastilised. Kui mingil tunnusel (nt jalgade arv) ei esine üldse mingit plastilisust, siis enamasti on sellel mõjuv põhjus: kõrvalekaldel "normaalsest" on sel juhul tavaliselt rasked tagajärjed organismi ellujäämisele või viljakusele. Näiteks üks lisajalg muudaks elevandi edutuks nii elamises kui ka järglaste saamisel. Ehk teisisõnu, looduslik valik ei lase sellisel plastilisusel populatsioonides tekkida ega püsima jääda.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: