Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on kasside arvukus järjest kasvamas. Tallinna Ülikoolis kaitsti hiljuti bakalaureusetööd, mis keskendus küsimusele, kuidas mõjub vabalt ringi liikuv kodukass looduses elavatele loomadele. Töö juhendaja, Eesti terioloogia seltsi juhatuse liige Christel Rose Bachmann rääkis, et Eestis pole seni uuritud süsteemselt, mis mõju kassid looduskeskkonnale avaldavad. Samas on teada, et üle maailma hukkub igal aastal miljardeid loomi, kes on langenud kasside saagiks. Need on linnud, närilised, kahepaiksed, aga ka roomajad.

"Mulle endale kassid väga meeldivad, aga probleem on selles, et kassiomanikud ei tea sageli, mida nende kass väljas teeb," sõnas Bachmann Vikerraadio saates "Ökoskoop". Just seepärast kogus bakalaureusetöö andmeid 160 kassi kohta, kelle omanikud andsid teada, mida kass koju tõi.

Varasematest uuringutest on selgunud, et ega kassid alati saaki koju too. Omanikeni jõuab kõigest veerand saagist. Seda on uuritud nõnda, et kassidele on kaamerad külge pandud ja omanikud on siis saanud näha, millega kassid tegelevad.  

Bakalaureusetööst selgus, et kõige enam langes kasside saagiks närilisi. Peamiselt niidu-uruhiiri, kes on oluliseks toiduallikaks paljudele kaitsealustele röövlindudele, näiteks väike-konnakotkastele ja kakkudele.

Teisel kohal olid linnud, sealhulgas noored värvulised, ning mitmed teise ja kolmanda kaitsekategooria liigid. Kasside küüsi langesid ka sisalikud, rästikud, nastikud, kahepaiksed ja isegi nahkhiired. Viimased on kõik Eestis rangelt kaitstavad liigid.

Üks suurimaid probleeme on Bachmanni sõnul kassiomanike vähene teadlikkus. Levib arusaam, et kui kass saab kodus süüa, ei lähe ta looduses jahti pidama. See aga ei pea paika. "Kassil on loomulik jahiinstinkt. Ta liigub, mängib, püüab saaki isegi siis, kui kõht on täis," selgitas ta. Seega ei tähenda täis toidukauss ilmtingimata seda, et kass jääb looduses passiivseks.

Erinevaid lahendusi selleks, et kassid teisi liike ei ohustaks, on mitu. Üks variant on panna kassile kaela kelluke. Teised liigid peaksid siis kuulma, et oht on lähedal. Traditsioonilised kellukesed töötavad Bachmanni sõnul aga halvasti. Kasu ei ole neist just noorte lindude puhul, kes ei taju helisid ohusignaalina. Variant on ka kasutada kassidel värvilisi kraesid, mis aitavad paremini lindude puhul, kuid ei toimi näriliste vastu, sest suurem osa väikeloomi on värvipimedad.

Tõhusamad lahendused on füüsilised tõkked: kassirõdud, välipuurid ja kodused rikastatud keskkonnad, kus kass saab rahuldada oma liikumis- ja jahivajadust mängude kaudu. Ka kassi jalutamine traksidega on võimalik, kui teda varakult harjutada.

"Tihti arvatakse, et kass on iseseisev ja vajab vaid toitu ja liivakasti. Kui temaga ei tegeleta, tekivad aga probleemid: stress, agressiivsus, märgistamine, siis võivad omanikud kassi lausa hüljata," ütles Bachmann.

Uuring näitas ka, et ei ole vahet, kas kass elab linnas või maal, sest kui ta pääseb vabalt liikuma, kasvab tema saagikogus sama hästi. Paraku kaasneb sellega ka hulk ohte kassile endale: liiklus, rebased, šaakalid ja metsloomade haigused. Üks suurim oht on marutaud, mida võivad levitada ka nahkhiired. Kui kass nakatub, võib ta ka inimest ohustada.  

Vastutus ja seadused

Kasside pidamise regulatsioon on Eestis siiani puudulik, leidis Christel Rose Bachmann. Kohustuslik registreerimine ja kiibistamine on nõutud vaid vähestes omavalitsustes. Eesti lemmikloomaregistris on kirjas ligikaudu 93 000 kassi, kes moodustavad tõenäoliselt vaid murdosa nende tegelikust arvust.

Kodutute või ka õues hulkuvate kasside koguarvu on raske hinnata, kuid Bachmanni hinnangul võib neid Eestis olla sadades tuhandetes. Kui igaüks neist püüab aastas mitukümmend või isegi sadu looma, võib kasside tõttu Eestis hukka saada üle viie miljoni metslooma aastas.

"Me ei ole kasside vastu. Kassid on toredad kaaslased, nad toovad rõõmu ja neid saab pidada täiesti loodushoidlikult, aga selleks peab omanik teadlikult vastutust võtma. Tuleb meeles pidada, et iga kass on kellegi vastutus," ütles Bachmann.