Austraalia teadlased uurisid kahekümne nelja mesilaspere peal, kuidas on omavahel seotud taru elanikud ja mesilaste loodud keemia. Töörühm võttis luubi alla nii mee, taruvaigu, õietolmu, vaha kui ka mesilaste endi koed: eesmärk oli vaadata, kuidas need erinevatele bakteritele ja seentele mõjuvad.

Taruvaik ja mesi osutusid kõige kangemateks kaitsjateks, mis hävitavad halastamatult pea kõiki haigusetekitajaid. Palju täpsemalt tegutsevad aga mesilaste endi koed ja eritised. Näiteks ammede ehk noorte mesilaste rasvkehad toodavad aineid, mis ründavad valikuliselt just mesilastele ohtlikke baktereid, kuid jätavad ohutud keskkonnamikroobid täiesti puutumata. Seente vastu tegutsevad mesilased seejuures palju leebemalt.

Teadlaste sõnul on asi selles, et mesilased ei lähe hävitama oma kasulikke abilisi. Paljud pärmseened on tarus hädavajalikud, sest aitavad õietolmul toiduks käärida. Seetõttu timmivad mesilased oma apteeki äärmise täpsusega – mee puhul teeb bakterite tõrjumise töö ära vesinikperoksiid, taruvaigus aga taimsed flavonoidid.

Uuring tõi esile, et kogu selle apteegi tugevus sõltub otseselt ümbritsevast loodusest. Kui mesilased korjavad toitu ainult üksluiselt põllumaalt, võib nende kaitsevõime jääda nõrgaks, sest sealt ei leia nad enam piisavalt mitmekesiseid taimseid aineid.

Tulemused on avaldatud ajakirjas ISME Communications.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.