Teadlased usuvad, et maailmas on hulgaliselt liike, kes on inimmõju tulemusena välja surnud veel enne kui me need leidsime. Tartu ülikooli loodusmuuseumi kuraator ja bioloog, Rein Kuresoo selgitab vastavatud näituse valguses, miks liigid kaovad ja kui suur on inimese roll selles.

Mis on kuues väljasuremine? Millal see algas ja millises faasis me hetkel oleme?

Ehkki Homo sapiens on kogu oma eksistentsi vältel paljusid teisi liike oluliselt mõjutanud ja osad ka väljasuremiseni viinud, on liikide massilisest väljasuremisest hakatud rääkima alles viimastel aastakümnetel. Kuna viis varasemat suurimat liikide väljasuremislainet on seotud kindlate geokronoloogiliste ajastutega, on praegust ajastut hakatud nimetama antropotseeniks. See mõiste võtab tegelikult kokku kõik inimese poolt põhjustatud keskkonnaprobleemid. Teadlased alles vaidlevad selle üle, millisesse ajahetke täpsemalt antropotseeni alguspunkti tähistav tulp maa sisse lüüa, aga eks see langeb enam-vähem kokku tööstusrevolutsiooni algusega. Maa ajaloo skaalal on antropotseen niisiis kestnud ainult tühise hetke, tõsisem osa sellest on alles ees.

Vaquita on Kalifornia lahe põhjaosa endeemne pringliliik. Vaquitat peetakse maailma ohustatuimaks veeimetajaks. Autor: Paula Olson, NOAA

Milline liigirühm ja millised liigid on kõige tugevama surve all?

Praegu käib ilmselt kõige halvemini kahepaiksete käsi. Neile on osutunud eriti ohtlikuks haigus kütridiomükoos, mida põhjustab viburseen Batrachochytrium dendrobatidis. Rohkem kui kolmandik tänaseks avastatud 6000 kahepaikse liigist on selle seene tõttu otseses väljasuremisohus ja paljud neist viimase aastakümne jooksul välja surnud või kohe suremas. Arvatakse, et see haigus hakkas maailmas levima Aafrika päritoluga kannuskonnaga, keda kasutati kogu maailmas raseduse diagnoosimisel.

Teravmokk-ninasarviku (varem tuntud kui must ninasarvik) kaheksast alamliigist on praeguseks välja surnud neli ning veel üks alamliik on väljasuremise piiril. Kunagi Aafrika levinuim ja arvukaim ninasarvik saab paljudes oma säilinud elupaikades elada vaid tänu personaalsetele ihukaitsjatele. Paraku "kuulsamate" liikidega nii juhtubki – selliste liikide viimaseid riismeid säilitatakse eriti hoolikalt, kasvõi üksnes loomaaedades. Kõigi loomadega see aga ei õnnestu: kasvõi näiteks hiina jõedelfiin (baji) kuulutati "funktsionaalselt väljasurnuks" aastal 2006 – see tähendab, et kui liigi mõni isend isegi võib elus olla, sugu jätkata ja edasi kesta liik enam kindlasti ei suuda. Kalifornia lahe pringel (vaquita), kelle populatsioon 2016. aastal hinnati umbes 30 loomale, arvatakse loodusest kaduvat 10 aasta jooksul. 

Kas ka Eestis on liike välja surnud? Mis ohustab Eestis tundlikumaid liike? 

Eestis on päris palju liike lokaalselt välja surnud. Näiteks rabapistrik kadus siinsest pesitsuslinnustikust 1970. aastatel, pärast putukamürk DDT massilist kasutamist. Praegu on meie rabadest lõplikult kadumas rabapüü, ilmselt kliimamuutuse tõttu. Euroopa naarits on liik, kelle puhul jõuti just Eestis viimasel hetkel väljasuremine ära hoida ja naaritsad tagasi loodusesse viia – tõsi küll – Hiiumaale, mis on liigi kestmiseks liiga väike. Aga samalaadne tulemusrikas päästeaktsioon toimus ka Hispaanias ja loodetavasti õnnestub ka Prantsusmaal ja Venemaal kohalikud populatsioonikillud päästa ja euroopa naaritsale võõrliigi, ameerika naaritsa, käest mõnevõrra asuala tagasi võita. 

Miks on vaja kaitsta Eestis selliseid liike, kes on oma areaali piirialadel või kelle arvukus mujal riikides on suur? 

Mõneti on rahvuslik looduskaitse lihtsalt patriotistlik akt – lihtsalt oleks kahju, kui meil näiteks lendorav välja sureks, ehkki Venemaa suurtes metsades elab teda veel piisavalt. Aga ainult nii pole sedalaadi liigikaitsesse ka põhjust suhtuda. Sageli jõuavad põhjused, mis viisid liigi arvukuse allakäigule ühes riigis, ka sinna, kus olukord seni ei olnud nii halb. Siis on hea, kui kusagil on selle liigi kaitsmiseks tehtud pingutusi ning tekkinud ka kogemustepagas liigi päästmiseks.

Õlipalmi viljad. Õlipalmi istanduste rajamine põhjustab suurel skaalal troopiliste liikide elupaikade kadumise. Autor: MPOB/Nature

Kuidas tavainimene saaks vältida väljasuremistele kaasa aitamist?

Neid võimalusi on tegelikult tohutult palju, aga üks mõjusamaid võiks olla  teadlik tarbimine. Igaüks võib näiteks järele uurida, millised tooted sisaldavad palmiõli ning milline on selle õli päritolu. Selles maailma kõige enam kasutatavas taimeõlis poleks ehk iseenesest midagi halba, aga näiteks Indoneesias on juba 16 miljonit hektarit vihmametsi asendatud õlipalmiistandikega (ja kadunud orangutangi elupaigad – toim). Sarnase malli järgi laienevad ka kohvi-, tee-, kakao, kummipuu- jpt istandused. Ma ise olen enda menüüst näiteks välja lülitanud tuunikala. Lisaks sellele, et suurem osa tuuniliikidest on üle püütud ja ohulähedased, saab tuunipüügi käigus surma väga palju delfiine, haisid, merikilpkonni ja teisi ohustatud liike.