Suurimetajad kadusid inimtegevuse tõttu ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Flying Puffin/Wikimedia Commons

Megafauna väljasuremist kannustas vähemalt viimase 125 000 aasta vältel eeskätt inimtegevus, järeldavad USA teadlased.

Hiidimetajate nagu elevandisuuruste laiskloomade, tänapäeval elavatest suguvendadest kümme korda kogukamate ninasarvikute ja mõõkhambuliste tiigrite kadumise põhjuste üle on vaieldud varemgi. Inimtegevuse kõrval on nähtud selle peapõhjusena ulatusliku kliima- ja ökosüsteemimuutusi.

Debatti suurema selguse toomiseks otsustas rühm biolooge eesotsas Felisa Smithiga Albuquerque'is asuvast New Mexico ülikoolist uurida, kui kiiresti ja millised liigid on viimase 65 miljoni aasta jooksul teadaolevalt planeedilt kadunud. Iga aasta sureb välja keskmiselt viis loomaliiki. Kui aga nende arv või liikide tüüp hakkas inimeste leviala laienedes oluliselt muutuma, oleks see märk just viimaste kätetööst.

Smith lähtus kolleegidega kahest suurest varem koostatud andmebaasist andmebaasist. Neist esimene sisaldas infot viimase 125 000 aasta jooksul elanud loomaliikide suuruse ja leviala kohta. Teises leidus andmeid ka nende liikide kohta, kes olid elanud märgatavalt varem – juba ligikaudu 65 miljonit aasta eest.

Töörühm leidis, et inimkonna hälliks olevas Aafrikas olid imetajad juba enne inimeste väljarände algust keskmiselt poole väiksemad, kui Euraasias elavad loomad. Töörühma hinnangul jõudsid oma jälje jätta juba inimeste esivanemad, alates Homo erectus'ega. Ligikaudu 1,8 miljoni aasta eest tekkinud liik oli teadaolevalt esimene nüüdisinimese eellane, kelle toidulauast moodustas liha märkimisväärse osa.

Nüüdisinimeste Euraasiasse jõudes vähenes imetajate keskmine kehamass poole võrra. Austraalias vähenes nende saabumisega 60 000 aasta eest imetajate suurus kümme korda. Ameerikas nähti taolist nihet aga alles 20–10 tuhande aasta eest. Imetajate keskmine kehakaal langes Põhja-Ameerikas 98 kilogrammilt pelgalt kaheksa kilogrammini. Periood langeb kokku inimeste Põhja-Ameerikasse saabumisega ja viitab autorite sõnul, et suurimetajate väljasuremises ei saa süüdistada kliimamuutusi.

Täiendava inimeste tähtsust rõhutava tõendina toob töörühm välja, et enne pleistotseeni algust polnud väljasurevate liikide suuruse ja kliimamuutuste vahel mingit seost. Jääaegade ajal või temperatuuri kiire tõusu järel surid välja nii suuremad kui ka väiksemad imetajad. Paari miljoni aasta eest hakkasid välja surema aga eeskätt suuremad loomad. Megafaunale pakkus kaitset laiem leviala.

Kuigi kliimamuutuste mõju ei pruukinud olla inimeste rolli kõrval väga suur, ei tähenda see töörühma hinnangul, et need poleks praegu olulised. Hakatuseks kulgevad need varasemalt nähtust kiiremini. Teiseks takistavad loomade liikumist teed, linnad, põllud ja muu tehismaastik.

Töörühm toob ka Põhja-Ameerika vältel välja, et kui järgmise 200 aasta jooksul peaksid välja surema kõik praegu väljasuremisohus liigid, langeks mandril elavate imetajate keskmine kehakaal alla viie kilogrammi. Nii palju kaaluvad näiteks rebased. Suurimaks maismaaimetajaks saaks aga lehm.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: