45-aastane ninasarvik on võrreldav umbes saja-aastase inimesega ja surm nii kõrges eas on looduse loomulik käik. Siiski oli ühe loomaliigi viimase isaslooma hääbumine otse “Osooni” saatemeeskonna silme all emotsionaalselt raske.

Mida tähendab ühe nii vana looma puhul lootusetu tervislik seisund?

“Ta ei suuda liikuda nii kiiresti, kui ta oli noor ninasarvik,” alustab selgitamist Zacharia Mutai, põhja valge-ninasarvikute peaspetsialist. “Ta ei suuda seista pikki tunde, nagu ta seda noorena suutis. Selle asemel ta puhkab lamades. Kui ta sedasi enamuse ajast magab, tekivad tal kehal lamatised ja haavad, kohtades, kuhu tema keharaskus toetab. Haavades tekib põletik ja ta paistab õnnetu, nagu ta on,” kirjeldab Mutai oma hoolealust vaadates.

Vanusega kaasnevad lihaste ja skeletihädad, nagu artriit, osteoartriit, liigeste taandarengu haigus. Need haigused vaevavad ka Sudani. Neist haigustest vabaneda pole võimalik, nendega toime tulemine tähendab pidevat valu või selle vaigistamist medikamentidega.

Põhja valge-ninasarvikute väljasuremine on osa ninasarvikute traagilisest saatusest ja eluline näide, mille on põhjustanud inimese lugupidamatus looduse vastu. Viiest allesjäänud ninasarvikuliigist on äärmiselt ohustatud kolm. Ninasarvikute väljasuremist kiirendab salaküttimine, mida on hoogustanud nõudlus ninasarvikute sarve järele traditsioonilises hiina meditsiinis.

Looduses langesid viimased põhja valge-ninasarvikud salaküttide ohvriks 2000ndate aastate alguses ja vähem kui kümne aastaga on nad vabas looduses täiesti välja surnud.

“Mitte ainult ninasarvikud, vaid ka teised loomaliigid on välja surnud mitte looduslikel põhjustel, vaid täiesti selgelt inimese tõttu. Inimene, kes on raha järele ahne ja see on tõesti kurb,” arutleb Mutai.

Teadus ja kaks viimast ninasarvikupreilit

Nendest ainulaadsetest loomadest on alles vaid Sudani kaks emast liigikaaslast, Sudani tütar Najin (27-aastane) ja tütretütar Fatu (17-aastane).

Need emased ninasarvikud on suurepärases vormis. Ainus asi, mis neil korras pole, on reproduktiivsüsteem ehk lõppkokkvõttes võimekus anda järglasi. Kuigi nad suudavad munarakke toota, tsükkel toimib, siis nad ei viljastu loomulikul teel.

Kui need põhja valge-ninasarvikud 2009. aastal Tšehhi loomaaiast Keeniasse toodi, polnud nad võimelised iseseisvalt looduskeskkonnas elupaigaga kohanema. Nii lasti nad kokku lõuna valge-ninasarvikutega, et põhja valge-ninasarvikud õpiksid neilt looduses käitumist.

Kuna need kaks ninasarvikupreilid loomulikul teel tiineks jääda ei suuda, siis proovitakse appi võtta teadus. In vitro ehk katseklaasis viljastamine pole küll ninasarvikutega varem õnnestunud, kuid otsitakse viise selle tegemiseks.

“Me oleme kogunud seemnevedelikku Sudanilt ja teistelt isastelt, enne kui teised isased surid. Seega kogutud on palju seemnevedelikku ja külmutatud viljastamiseks,” räägib Mutai.

Praegu on plaanis lasta teadlastel katsetada, et saada emastelt munarakke.

Kui see neil õnnestub, siis on ehk võimalik munarakk katseklaasis viljastada ja hiljem juba istutada embrüo ninasarvikupreili kehasse.

Seega lõuna valge-ninasarvikust saaks sel juhul põhja valge-ninasarviku asendusema. Seni pole in vitro ninasarvikute puhul õnnestunud, see oleks maailmas esimene kord. ”Kui see toimib, siis see on suureks abiks, aga kui see ei toimi, siis on see põhja valge-ninasarviku kui liigi lõpp!”

Elu “kullast” aedikus

Aafrika viie suurena tuntakse lõvi, pühvlit, Aafrika elevanti, leopardi ja ninasarvikuid, kuid siin on ka teisi vähem ja rohkem ohustatud loomi. Kaitseala territooriumilt saavad välja minna kõik kaitsealused loomad, peale ninasarvikute.

Kui kõht täis söödud, on lõunauinaku aeg. Päikese eest varju otsides viskavad ninasarvikud pikali puu varju. Puu asub kõrge ja pidava tara sees.

Tara pole mitte sellepärast, et sarvikud plehku paneks, vaid selleks, et kaitsta neid inimese eest. Salaküttide kätte sattunud looma sarv võib mustal turul maksta üle 60 000 inglise naela kilogrammi kohta.

Nii ongi põhjalik turvamine väga kulukas, hinnanguliselt üle 14 000 euro ühe ruutkilomeetri kohta.

Ol Pejetas pingutatakse kõvasti, et kaitsta loomi salaküttide eest. Selleks on patrullkoerad, lennuvahendid, relvastatud üksused ja aiad ning tihe koostöö piirkonna kogukonnaga.

Kolm fakti ninasarvikutest:

1. Valge-ninasarvikud on rohumaade ja savannide puistute loomad, kes eelistavad toiduks väiksemaid kõrstaimi. Nad on ühed maailma suuremad ainult rohutoidul elavad loomad.
2. Ninasarvikud söövad mõnuga ja päevas lausa 40–45 kilogrammi.
3. Valged ninasarvikud on maismaaimetajatest suuruselt teised, Aafrika elevantide järel. Nad võivad kaaluda kuni 2,8 tonni.

Pikemat lugu viimasest isasest põhja valge-ninasarvikust ja nende elust Keenias saab vaadata esmaspäeval kell 20 "Osoonist".