Põhja valge-ninasarvikud võiks päästa väljasuremisest kunstlik viljastamine ({{commentsTotal}})

Põhja valge-ninasarvik Nola San Diego loomaaias
Põhja valge-ninasarvik Nola San Diego loomaaias Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Esmaspäeval suri Keenias maailma viimane isane põhja laimokk-ninasarvik. Liik pole aga täielikult kadunud, sest muna- ja seemnerakke saaks valmistada ka looma külmutatud rakkudest ja kudedest, leiavad rakubioloogid. Samas tekitab see järjekordse küsimuse, kas saadav tulemus on selleks kuluvat raha väärt.

Esimesed laimokk-ninasarvikute keharakud muudeti indutseeritud pluripotentseteks rakkudeks juba seitsme aasta eest. Põhimõtteliselt suudavad need rakud areneda ükskõik millisteks teisteks rakkudeks. "Ainuke küsimus ongi nüüd see, mida tuleb nendega teha ja neile öelda, et nad hakkaksid sugurakuks, munarakuks, mitte aga näiteks närvi- või maksarakuks," selgitas Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Seda "ütlemist" tehakse tavaliselt keemiliste manipulatsioonide keeles. Mida seekord öelda tuleb, veel selge pole. Seetõttu tuleb enne sel viisil ninasarvikute embrüote loomist täiendavalt uurida, millised hormoonid, kasvufaktorid ja kemikaalid sunnivad saadud tüvirakke arenema õiges suunas.

"Me võtame ühest potist natuke seda, teisest teist asja ja lisame juurde veel midagi kolmandat. Väga paljude rakkude, sh hiirte sugurakkude loomise jaoks on meil see retsept olemas. Ninasarvikute puhul meil seda veel ei ole," tõdes Maimets. Nimelt on iga imetaja on veidi erinev ja neid erinevusi teadlased veel väga täpselt seletada ei osata.

"Ühest küljest on see julgustav, et imetajate sugurakke on võimalik sellise tehnoloogiaga teha, sest näitab, et põhimõttelist seina ees ei ole, aga iga liik on erinev," lisas Maimets. Ainsa olemusliku piiri võtab kokku saksa teadlase Rudolph Virchowi kuulus tees "Omnis cellula e cellula" – raku tegemiseks on vaja rakku. Ainult DNA-st ei piisa.

Teisisõnu, lootus põhjapoolsete laimokk-ninasarvikute tagasi toomiseks kaob alles siis, kui surevad viimased emasloomad ja külmutitest ei leia ka enam ühtegi nende rakku. Viimase isaslooma peatset surma võis ette ennustada. Looma olid pikalt juba rasked tervisehädad. Nõnda jõuti võeti temalt küllaga koe- ja spermaproove. Samuti on külmkappides tallel tema juba varem surnud liigikaaslaste spermat.

Kunstliku viljastamise teel saadud embrüod tuleks siirdada põhja laimokk-ninasarvikutele võimalikult lähedase liigi emasloomade üsasse, antud juhul lõuna laimokk-ninasarvikute emasloomadesse. Elusolevad põhja laimokk-ninasarvikute emasloomad ei suuda eri põhjustel enam looteid kanda. "Selliseid surrogaatemasid on kasutatud. Samas liigid on ikkagi erinevad. Siin tekibki oluline küsimus, kas on piisavalt lähedased, et embrüo surrogaatemast ei irduks," leidis Maimets. Taas on võimalik välja selgitada ainult proovimise teel.

Edukate katsete korral võib saada vastuse veel üks alusbioloogiat puudutav küsimus. Isegi kui kasutatavad keharakud pärinevalt kahelt erinevalt loomalt, on selle tulemusel tekkiva asurkonna geneetiline mitmekesisus madal. See on isendite elujõulisuse puhul teada-tuntud probleem. "Täiesti selge, et mõned isendid on populatsioonis nõrgad. On elu- ja sigimisvõimetud. Kuid kindlasti tekib ka mingi seltskond, kes on sigimisvõimelised ja need lähevad edasi," spekuleeris Maimets. Nii võib tekkida selle tulemusel uus alapopulatsioon.

Pikemas plaanis võib hakata mitmekesisus DNA loomuliku mueerumise tõttu taas kasvama. Abiks on teisedki mehhanismid. "Ühest DNA-st saab tegelikult sõltuvalt keskkonnamõjudest ja erinevatest kasvu- jms tingimustest suhteliselt erinevat moodi organisme. Selline plastilisus tekib iga päev ja selline mitmekesisus ongi looduliku valiku objektiks ja sealt välja korjatakse," selgitas professor. Seega ei pea ta üritust juba eos läbikukkunuks.

Isesasi, kas põhjapoolsete laimokk-ninasarvikute paljundamiseks kuluvaid ressursse saaks kasutada millekski muuks. Esialgsete hinnangute kohaselt võib sel viisil väikese ninasarvikukarja loomiseks kuluda kuni kümme miljoni dollarit. Selle eest võib olla võimalik hoida välja suremast mitmeid liike. "Richard Dawkins, käitumis- ja evolutsiooniteadlane, rõhutab, et 99 protsenti Maal elanud liikidest on nagunii välja surnud, nii et see on tüüpiline teaduse finantseerimise küsimus, nagu ka meditsiinis, kuidas me oma ressursse kasutame," leidis Maimets.

Intervjuud põhjapoolsete laimokk-ninasarvikute paljundamise projekti eest vedava San Diego loomaaia looduskaitse- ja teadusdirektori Stacey Johnsoniga saab lugeda ERR Novaatoris reedel.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: