San Diego loomaaia teadusjuht: valgete-ninasarvikute päästmisest on juba kasu olnud
Miljonite dollarite kulutamine põhja valge-ninasarvikute väljasuremisest päästmiseks on on õigustatud, sest selleks tarvilike alusuuringute käigus leitakse nippe ka teiste ohustatud liikide kaitsmiseks, leiab ninasarvikute viljatusravi edendamisele keskenduva San Diego Global Zoo teadus- ja looduskaitsejuht Stacey Johnson.
Millised võimalused ja väljavaated on meil praegu uue põhja valge-ninasarvikute karja loomiseks? Iga strateegia näib hõlmavat vähemal või rohkemal määral kunstlikku viljastamist, mis paari aasta eest oleks kõlanud veel veidi ulmejutuna.
Võimalusi on tegelikult mitu. Eri maailma otstes tegeletakse erinevate suundadega. 2015. aasta lõpus toimus Viinis Schönbrunni loomaaias kohtumine, kus eksperdid täpselt selle üle arutlesid. Kuigi keskendusime toona ühele liigile – põhja valge-ninasarvikule, mõtlesid kõik samal ajal universaalse malli loomisele, millest saaks lähtuda ka teiste väljasuremise äärel olevate liikide päästmisel. Selle lõpptulemuseks oli neid erinevaid strateegiaid kokku võttev teekaart.
Üks kõige ilmsemaid võimalusi on töötada muidugi elavate loomadega, lihvida tehnikaid ninasarvikute rakuliinide säilitamiseks ja järeltulijate loomulikul teel ilmale toomiseks.
San Diegos keskendume külmutatud naharakkude ümberprogrammeerimisele tüvirakkudeks, et neid saaks muuta gameetideks: seemne- ja munarakkudeks. Teeme seda lõuna valge-ninasarvikute näitel, sest tegu on geneetiliselt nii sarnaste liikidega, et neid saab pidada alaliikideks.
Samaaegselt tegelevad meie reproduktiivosakonna teadlased viljatusravi tehnikate arendamisega, mida kasutatakse praegu kodu-, eriti kariloomade paljundamiseks. Ninasarvikute anatoomia ja füsioloogia on veidi teine. Meil ei ole praegu süsteemset meetodit, kuidas ninasarvikuid kunstlikult viljastada. Selle välja nuputamiseks tuleb tegeleda alusteadustega.
Kui hästi läheb, on meil paari aasta pärast viljastamiskõlbulikud sugurakud. Saame siirdada embrüoid lõuna valge-ninasarvikute üsasse ja tuua seeläbi ilmale põhja valge-ninasarvikuid.
Kujutan ette, et kuigi tallele on pandud ja külmutatud terve hulk rakke, võib uuringute venimisel tekkida ühel hetkel väike hirm, kas nendest uuringute tegemiseks ikka jätkub?
Tegelikult ongi see traditsiooniliste meetodite arendamise juures kõige suuremaks probleemiks. Loomade suguorganite anatoomia tõttu on eriti emasloomade sugurakkude hankimine väga raske. Seda juba alusuuringute juures, rääkimata otsestest päästeplaanidest ja loomade arvukuse kasvatamisest.
Kui rääkida eksootilisematest tehnikatest, nagu keharakkude sugurakkudeks muundamine, kui kaugele sellega ninasarvikute puhul jõutud on? Ma tean, et mõnede teiste liikidega on saadud juba päris häid tulemusi.
Mõnes valdkonnas on kulgenud areng päris jõudsalt. Teised tehnikad ei tööta praegu nii hästi, mõningad ainult ühe indiviidi puhul. Maailmas on tehtud kõigi ninasarvikute peale kokku ligikaudu 300 katset neid kunstlikult seemendada. Elusa ja terve järeltulija ilmaletoomisega on lõppenud neist vaid tosinkond. Seega teeme selles vallas kindlasti alles esimesi samme.
Võrdlusena pole kariloomade jaoks loodud mitte ainult spetsiaalseid tehnikaid, vaid neid on ka aretatud andma võimalikult palju järeltulijaid. Nende reproduktiivne tsükkel käib enam-vähem sünkroonis.
Me saame väga hästi ennustada, kuidas nad liigina käituvad. Ninasarvikuid on hakatud uurima aga alles hiljuti. Nad ei ole täiesti tundmatud, aga valgeid laike on palju. Seepärast võrdleme ninasarvikuid mõnikord hobustega. Nende arendamisel lähtuti nende füüsilistest näitajatest, mitte järeltulijate saamisest. Isegi hobuste puhul õpitakse alles, kuidas asju õigesti teha. Meie peame ninasarvikutega kõigepealt sellele tasemele jõudma.
Kui teil õnnestubki ühel päeval luua uus elujõuline põhja valge-ninasarvikute kari, kui suureks probleemiks on karja geneetiline mitmekesisus. Kas selles nähakse asjatult tonti, mida karta ja me ei mõista alusbioloogiat kuigi hästi?
Meie bioinformaatika osakond teeb selles vallas pidevalt koos geneetikute ja bioinformaatikutega üle maailma tööd. See on osa programmist. Oleme selle käigus uurinud, kui palju erinevad üksteisest põhja ja lõuna valge-ninasarvikud ja võrrelnud ka "külmutatud loomaaia" isendite DNA-d elusolevate lõuna valge-ninasarvikutega.
Leidsime selle käigus, et geneetiline mitmekesisus külmutatud põhja valge-ninasarvikute rakkude proovides on võrreldav lõuna valge-ninasarvikute omaga. Neid elab maailmas ligikaudu 20 000, kuid nad läbisid 20. sajandi alguses läbi mitme asurkonna pudelikaela. Ühel hetkel oli neil alles vähem kui sada. Nende arvukus kasvas tänu inimlikule hoolele enam kui sada korda.
See oli väga julgustav. Kui seda teada saime, ilmus naeratus paljude näole ja oli palju õlale patsutamist. Kui külmutatud loomaaedu 1970. aastatel esmakordselt looma hakati, arvati, et tegu on hea mõttega. Kellelgi polnud aga head ettekujutust, mida nendega kunagi tegema hakatakse. Suur osa põhja valge-ninasarvikut proovidest koguti 1980. ja 1990. aastatel.
Kostuma on hakanud juba kergelt pahameelset nurinat, et suurprojektide rahastamiseks kasutatavad vahendid võiksid leida rakendust mujal. Näiteks võiks suunata raha nende liikide kaitsmiseks, kelle väljavaated ühel päeval vabas looduses hakkama saada on paremad. Kuidas te selle igipõlise dilemma enda jaoks lahendanud olete? Kas pingutused on ikka seda väärt?
Absoluutselt! Seda väga mitmel põhjusel. Esiteks on teadlastel ja kogukonnal hämmastavad oskused ja teadmised, mida saame üksteisega jagada. Kuigi me ei suuda liikide väljasuremist kohe ja praegu peatada või trendi lausa vastupidiseks pöörata, on tegu esimese sammuga.
Tuhande miili pikkune teekond algab esimese sammuga. Kui mitte nüüd, siis millal veel? Kui mitte meie, siis kes veel? On ülioluline, et seda vähemalt proovime. Isegi kui projekt meil täielikult ei õnnestu, oleme teinud juba esimeste sammudega läbimurdeid selles vallas, kuidas ninasarvikuid kaitstakse ja hoitakse.
Näiteks leidis üks meie endokrinoloogidest, miks on olnud meil raskusi lõuna valge-ninasarvikute paaritamisega. Selgus, et see oli tingitud loomadele söödetud kaunviljades leiduvast bioöstrogeeni-sarnasest molekulist. See häiris mõlema emaslooma suguelundkonna tööd. Juba ainuüksi nende toidusedeli muutmine päädis kolme rasedusega. Seda kirjeldavat artiklit loeti ka Lõuna-Aafrikas, kus muudeti seepeale samuti loomade dieeti.
Need alusuuringutest sündivad algatused muudavad seda, kuidas me loomade hoolitseme ja looduskaitset tervikuna vaatame. Me ei pruugi saada lõpuks algselt soovitud tulemusi, kuid saame selle käigus teada teisi maailmamuutvaid asju.
Ja see võib viia lõpuks universaalsema strateegiani, kuidas ninasarvikute sarnaseid loomi elus hoida ja nende arvukust kasvatada?
Iga väikest asja, mida me õpime, saab kasutada mingil viisil kusagil mujal. See on kõik, mida me teha saame. Jah, me oleme olukorras, kus liikide väljasuremine kiireneb ja me peame võtma Maa hoidmise eest rohkem vastutust. Senise progressi ja liikide päästmise nimel töötavas kogukonna entusiasmi tõttu arvan, et meil on päris head võimalused selles osas midagi ära teha.