Põhja valge-ninasarvikud võib päästa kindlast hukust kunstlik viljastamine
Viimane isane põhja valge-ninasarvik võis surra küll selle aasta märtsis, kuid see ei tähenda alamliigi hukku. Teadlased leiavad värskes töös, et valge-ninasarvikud võib päästa väljasuremisest kunstlik viljastamine.
"Möödunud kümnendi lõpus polnud alamliigi päästmiseks toonaste olemasolevate tehnikatega enam mingit võimalust. Olime kogunud küll eelnevalt päris palju spermat – umbes 300 milliliitrit neljalt erinevalt loomalt, kuid elusolevate emaste suguteede patoloogiad muutsid järeltulijate ilmale toomise võimatuks," meenutas Thomas Hildebrandt, Leibnizi loomaaia ja metsikute loomade uurimise instituudist. Sellest ajast saadik on aga erinevad kunstliku viljastamise tehnikad oluliselt edasi arenenud.
Uues töös kirjeldab Hildebrandt kolleegidega esimeste hübriidembrüote loomist. Teadlased kasutasid põhja valge-ninasarvikute sperme nende lähisugulastest lõuna valge-ninasarvikute munarakkude viljastamiseks. "Selle uue teadmise põhjal oleme väga kindlad, et sama tehnika töötab ka põhja valge-ninasarvikute munarakkudega ja suudame elujõulise populatsiooni taastada," selgitas Hildebrandt.
Enne selle proovimist tahavad aga teadlased kindlad olla, et tehnika tõesti töötab. See tähendab täiendavaid katseid. Esialgu prooviti luua embrüoid nelja valge-ninasarviku spermaga. Kahe lõuna valge-ninasarviku munarakke õnnestus neist edukalt viljastada vaid ühe isase sugurakkudega. Lõpptulemusena saadi neli hübriidembrüot, mis otsustati seejärel külmutada. Täiendavate katsete käigus valmis ka kolm täielikult lõuna valge-ninasarvikute DNA-l põhinevat embrüot.
Järgmise sammuna plaanib töörühm siirata lähikuudel hübriidembrüod lõuna valge-ninasarvikute üssa. Kui ka see ladusalt läheb, loodab Hildebrandt saada Kenya võimudelt loa kahelt elusolevalt lõuna valge-ninasarvikult munarakkude kogumiseks. Nende põhja valge-ninasarvikutega spermaga viljastamise ja saadud embrüo lõuna valge-ninasarvikute emakasse siirdamise järel loodetakse tuua esimene põhja valge-ninasarvik ilmale kolme aasta jooksul.
Samas nentis Hildebrandt, et ainult kahe emaslooma ja kolme pulli sugurakkudega loodav kari poleks geneetiliselt kuigi mitmekesine. See omakorda kasvatab võimalust, et loomi hakkavad vaevama erinevad haigused. Pikas perspektiivis on aga ka sellele lahendus olemas – tüvirakkude vallas tehtav uurimistöö. Teiste liikidega tehtud katsete põhjal on võimalik muundada loomade keharakke sugurakkudeks. Valge-ninasarvikute puhul pole suudetud selleks tarvilikku keemilist kokteili veel leida.
Kui aga seda ühel päeval suudetakse, võiks olla loodava karja geneetiline mitmekesisus olla tänu külmikus olevatele koeproovidele võrreldav lõuna valge-ninasarvikutega. "Neid elab maailmas ligikaudu 20 000, kuid nad läbisid 20. sajandi alguses mitu pudelikaela. Ühel hetkel oli neil alles vähem kui sada. Kuid nende arvukus kasvas tänu inimlikule hoolele enam kui sada korda," selgitas San Diego Global Zoo teadus- ja looduskaitsejuht Stacey Johnson.
Samas viitas ta, et uute põhja valge-ninasarvikute ilmaletulek on vaid üks osa võrrandist. Samal ajal tuleb agakindlustada, et tegeletakse ka põhja valge-ninasarvikud väljasuremise äärele viinud põhjuste kõrvaldamisega. Kõrgtehnoloogiast pole kasu, kui loomad paari aasta pärast salaküttide poolt tapetakse
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.