Inimeste nottimine ei tule siiski elusloodusele kasuks

Sõjas ei hukku ainult inimesed. Värske suuruuring viitab, et relvastatud konfliktide ja Aafrika suurimetajate allakäigu vahel on tugev seos.
"Tõsi, see seos võib paista vaistlikult vägagi iseenesest mõistetava seosena," kinnitas uurimuse juhtivautor Joshua Daskin, Princetoni ülikooli ökoloog ERR Novaatorile. Näiteks 1977. aastal lahvatanud ja 15 aastaga hinnanguliselt miljon inimelu nõudnud Mosambiigi kodusõda viis Gorongosa rahvuspargis tuhandete elevantide tapmiseni. Vandli eest sai osta relvi ja sõjamoona. Lisaks elevantidele suri nälga või tapeti 90 protsenti pargi suurematest loomadest.
Teisalt saab pidada Korea demilitariseeritud tsooni hiiglaslikuks rahvuspargiks. Põhja- ja Lõuna-Koread lahutavasse piirkonda minek on sedavõrd ohtlik, et tavainimesed sinna ei satu. Zimbabwe iseseisvussõja ajal muutus piirkond salaküttidele sedavõrd ohtlikuks, et seal elavate metsloomade arvukus hakkas jõudsalt kasvama.
"Taolisi kontrastseid juhtumeid on küll ja veel. Relvastatud konfliktide mõju ja üldise tendetntsi välja selgitamine on aga oluline. Vähemalt ühe aasta väldanud konflikte nägi aastatel 1946–2010 vähemalt 71 protsendil Aafrika looduskaitsealadel," märkis Daskin. Maailmas laiemalt leidsid aastatel 1950–2000 ligikadu 80 protsenti suurematest konfliktidest aset just liigilise mitmekesisuse tulipunktides.
Küsimusse selguse toomiseks pani ta koos oma kolleegi Robert Pringle'iga kokku viimase 65 aasta Aafrikas läbiviidud loomaloenduste andmed. Tulemused olid selged. Mitte miski ei mõjutanud loomade arvukuse vähenemist rohkem kui relvastatud konfliktid. Nende mõju ei kahvatanud isegi rahvastikutiheduse, kaitsealade suuruse, põudade ja suuremate asulate läheduse kõrval.
"Leidsime, et piirkondades, mida laastasid konfliktid sageli, kahanesid metsloomade asurkonnad alati. Vastupidist ei näinud me ühelgi korral. Samas tuli ka liikide väljasuremist ette suhteliselt harva. See võiks olla positiivne sõnum," leidis ökoloog. Kuna tegu oli korrelatsioonil põhineva uuringuga, pole võimalik täpselt öelda, mis mõjub sõja ja konfliktide juures suurimetajatele kõige halvemini.
Eelnevate uuringute põhjal võib oma roll olla Daskini sõnul lausa 27 erineval mehhanismil. Väga sageli on konfliktid kaasa toonud salaküttimise sagenemisel, pargivahtide patrullide ja järelvalve vähenemise ning muutusi piirkonna loodusressursside kasutuses. See võib avaldada negatiivset mõju elupaikade kvaliteedile. Suuremad loomad kujutavad endast ka head toiduallikat.
"Kuid nagu näitab Gorongosa näide, piirkonna elustikul on konflikti lõppemise järel taastumiseks väga head väljavaated. Kuigi seal vähenes konflikti tõttu loomade arvukus keskmiselt 90 protsenti, on see 10–15 aasta jooksul 80 protsendi ulatuses taastunud. Seda ei saavutatud seejuures parki teistest kohtadest pärit loomade liigutamisega, vaid loodusel omasoodu kulgemiseks sobilike tingimuste loomisega," sõnas ökoloog. Häid tulemusi pole võimalik saavutada aga kaitsemeetmetega kaasnevate sotsiaalmajanduslike programmideta. Teisisõnu, edu aluseks on inimestega tegelemine.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.