Loe lähemalt: Inimkond pole suutnud veel oma sõjahimu taaka õlgadelt raputada

Mis sundis ühte arvutiteadlast astuma ajaloolaste ja antropoloogide kandadele ja teid konfliktide juures paelub?
See ulatub kümne aasta taha. Püüdsin mõista toona üleilmse terrori taga lasuvat statistikat – kas nende sagedus on pärast 9/11 tõesti kasvanud ja kuidas on muutunud terroritegude dünaamika. Selle käigus tekkis huvi teiste konfliktide vastu ja muu hulgas jäi silma ka idee „pikast rahust“. Kaks leeri on vaielnud omavahel juba päris pikka aega, kas suurte sõdade arvu vähenemine on tõepoolest reaalne nähtus. Tunnetasin, et mul on sellele küsimusele vastamiseks sobivad statistilised tööriistad.

Laias plaanis on terrorismi ja riikidevahelisi sõdu kirjeldav statistika suhteliselt sarnane. Isegi kui sõdades sureb palju rohkem inimesi. Kuid sõdu, kus sureb vähe inimesi, leiab aset oluliselt sagedamini kui sõdu, kus hukkuvad miljonid. Need tööriistad võimaldavad meil öelda midagi selliste sündmuste esinemissageduse ja nendes hukkuvate inimeste arvu kohta.

Ma pean tunnistama, et mul on paar ajaloolasest sõpra, kes ei vaata inimeste sõjalembuse statistiliste meetoditega uurimisele just väga hästi, sest nad kasutavad ise selle analüüsimiseks veidi... kirjeldavamat arutluskäiku.
Ajaloolased on koos oma kvalitatiivsete analüüsidega väga tähtsad, et mõista, miks suured sõjad üleüldse puhkevad. Iga sõda tekib paljude erinevate tegurite ainulaadse kokkulangemise tõttu ja tavaliselt pika ajalooga riikide vahel.

Kuid teadust tõukavad edasi kvantitatiivsed mudelid. Need võimaldavad meil märgata toorandmetes leiduvaid mustreid isegi juhul, kui need ei torka otseselt silma või ei upu väikeste detailide taha. Kuigi need mudelid ei ütle midagi põhjuslikkuse kohta, võimaldavad need leida näiliselt erinevaid sõdu vaadates ühisnimetajaid.

Õnneks on näinud maailm viimase paarisaja aasta jooksul siiski suhteliselt vähe suuremaid konflikte, mistõttu tekib küsimus, kui suur on üleüldse selliste tööde ennustuslik väärtus. Kas me peaksime keskenduma seega töös tehtavate konkreetsete ennustuste asemel pigem sellele, et me ei saa öelda pikemaajaliste suundumuste kohta midagi kindlat?
See probleem kimbutab kõiki neid, kes uurivad riikide vahel toimuvaid sõdu. Tegelikult on probleem laiem, sest aastatega on muutunud ka paljud teised asjad nagu üldine rahvastiku suurus, sõdade põhjused, poliitilised struktuurid, tehnoloogia jne. Kui lähed ajas tagasi tuhat aastat, on isegi rahvuse mõiste hoopis teine. Õnneks pole see viimase paarisaja jooksul väga palju muutunud. Aluseks võetud Sõjakorrelaatide Projekti andmebaasi näol pole kohe kindlasti tegemist suurandmetega, kuid tegu on väga rikka andmestikuga.

Andmenappus muudab seetõttu tuleviku kohta millegi konkreetse ütlemist kindlasti raskemaks. Sellised mudelid ei anna meile infot ka selle kohta, kes, millal, kus ja miks täpselt omavahel sõdima hakkavad. Selle puhkemise tõenäosuse kohta tehtavad ennustused on väga abstraktsed. Sellisel kujul ei tohiks neid seetõttu üleüldse ennustustena võtta.

Seega loodan väga, et tõenäosust terve tsivilisatsiooni hävitava konflikti nägemiseks võetakse ümbrikunurgale tehtud ligikaudse arvutusena, mida see endast tegelikult kujutab.

Pigem võiks näha seda olukorra hinnanguna. Umbes sellisena, nagu kujutab endas Californias maavärina kogemise riski kohta tetud analüüs. See annab meile aimu, kui suuri maavärinaid kuskil näeb. Ent mitte miski ei kindlusta, et maavärin tabab mingil ennustatud hetkel just mingit konkreetset piirkonda. Selliste uuringute väärtus seisneb eeskätt kitsaskohtade ja probleemide leidmises.

Antud juhul olidi suur ja lahtine küsimus, kas rahu soodustavad nähtused, nagu demokraatia levik, majandussidemete tugevnemine, rahuvalvemissioonid jne, vähendavad tõepoolest suure sõja puhkemise riski ja aitavad seeläbi tagada ka nn pikka rahu. Kui neil on oluline mõju, siis on see analüüsi kohaselt veel liiga väike, et seda märgata. Enne ja pärast maailmasõdu toimunud konflikte iseloomustav statistika on selleks liiga sarnane.

Seega oleme pööranud sellistele sõda ennetavatele mehhanismidele paiguti liiga palju tähelepanu?
Piltilikult oleme keskendunud pika rahu põhjuseid uurides võrrandi ühele poolele. Töid, milles on uuritud sõja puhkemise riski kasvatavaid tegureid, on küll ilmunud kuid tasakaalustatud pildist on veel asi kaugel. Ühe näitena vähendavad tihenenud majandussidemed lühiajalisel skaalal tõesti sõja puhkemise riski. Pikas perspektiivis on aga näidatud, et see soodustab samas ka rahvusluse levikut. See omakorda kasvatab riski sõja puhkemiseks.

Selliseid näiteid leiab mujaltki ja seda võib komplekssüsteemidest oodata. Meil ei ole veel head teaduslikku arusaama, kuidas sellised mehhanismid üksteist mõjutavad. Selleni jõudmiseks peame uurima ka neid tegureid, mis sõdu põhjustavad.

Mõned analüüsi lugenud inimesed on osutanud, et meie praeguses maailmakorralduses näib olevat siiski midagi erilist. Vaid väga vähesed mudelid andsid tulemuseks maailma, kus väga verisele perioodile järgneb järsult pikk rahulik periood.
Seda ühte protsenti mudelitest tuleks võtta ettevaatusega. Osaliselt seetõttu, et venitame selles punktis erinevaid tõenäosusi sedavõrd palju laiali, et väga keeruka mustri nägemise tõenäosus on väga väike.

Kohasem on minu arvates öelda pika rahu kohta midagi sellist, mida uurimusest endast tegelikult üldse ei leia. Pikk rahu on maailmas elavate rahvaste jaoks tohutu saavutus. Eriti arvestades, et sõjajärgse perioodil on toimunud teisigi positiivseid arenguid – paranenud on tervishoiusüsteem, kasvanud teaduse arendamisse tehtavad investeeringud jne Kuid analüüs osutab, et pikk rahu ei pruugi olla veel uus normaalsus, mistõttu võib olla ka rahu arvatust hapram.

Peame olema selle säilitamiseks seetõttu veelgi valvsamad. Peame kindlustama, et rahu soodustavad mehhanismid ei häviks – ennetama demokraatiate autokraatiasse langemist, rahumeelsete liitude lagunemist ja majanduslepete tühistamist.

Ma pean ennast optimistiks. Loodan, et sellised külmad kalgid numbrid sunnivad inimesi mõtlema, kuidas kindlustada pika rahuaja püsimine.