„Suurel ebavõrdsusel võivad olla omad negatiivsed kõrvalmõjud. Äärmustesse kaldudes muutub see revolutsioonide ja riikide kokkukukkumise kasvulavaks. Kuid teatud tasandil viitab see, et ühiskonnal läheb hästi – kuskil tekib mingi ülejääk. Näiteks on ühiskond Gini alusel väga võrdne ka end põlluharimisest elatavas inimrühmas, kes end selle toel vaevalt elus hoiab,“ märkis Tim Kohler, Washingtoni ülikooli antropoloogiaprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Enam kui sajandi eest itaalia sotsioloogi Corrado Gini välja töötatud indeksi kohaselt valitseb ühiskonnas täielik võrdsus, kui selle väärtus on 0 ja 1, kui kogu jõukus on koondunud ühe inimese kätte. Hiljutises töös reastas Kohler ebavõrdsuse alusel viimase 10 000 aasta jooksul eksisteerinud 63 ühiskonda. Sellele arvulise väärtuse andmiseks keskendus töörühm inimeste elamute suurusele.

Tulemused on ühesed. Mida keerukamaks muutus ühiskond, seda suuremaks muutus reeglina selles valitsev ebavõrdsus. Näiteks küttide-korilaste puhul oli Gini indeksi väärtus keskmiselt 0,17. Rikkuse kuhjumist piiras liikuv eluviis. Juba esimeste põllupidajate seas kasvas see aga keskmiselt 0,1 punkti võtta. Suuremates põllupidamisele toetuvates ühiskondades ulatus Gini indeksi keskmine väärtus 0,35'ni.

„Me räägime materiaalsest rikkusest. Lihtsamates ühiskondades oli sama oluline kui mitte olulisem sinus endas peituv jõukus – oskused, tervis ja laste arv. Kuid ühel hetkel, keskmiselt 2500 aastat pärast põlluharimise leiutamist toimub käsikäes põllumajanduse intensiivistumisega nihe,“ sõnas Kohler. Tööjõu asemel hakkab jõukuse kuhjumist soodustama maalapi omamine. Uues Maailmas ei juhtunud seda analüüsi kohaselt enne eurooplaste saabumist. Indiaani ühiskondades jäi Gini indeksi väärtus reeglina alla 0,4.

Uue ja Vana Maailma eripära
Euroopas, Lähis-Idas, Hiinas ja Põhja-Aafrikas jõudis see kasvada 6000 aasta jooksul pärast põlluharimise leiutamist kuni 0,6'ni. Võtmerolli mängis siinkohal Kohleri sõnul suuremate loomade kodustamine. „Koerad atra ei tiri ja kalkunid kariloomi ei asenda. Uues Maailmas ei leidunud veiseid ega härgi. Hobused jõudsid selleks ajaks välja surra,“ laiendas antropoloog.

Kuigi koduloomade nappuse kõiki mõjusid veel ei mõisteta, võis see olla ka üks põhjusest, miks sealsete ühiskondade areng Euroopa mõistes kiratses. Näiteks ei tekkinud seal 4000–3500 e.m.a ratsuritest eliiti. Lisaks muutsid hobused ja kaamelid võimalikuks suuremal skaalal sõjapidamise ja soodustasid ühiskondade ruumilist kasvu.

Teise hiljutise analüüsi kohaselt eksisteerisid 3000–500 e.m.a maailma 30 suuremat impeeriumi ja riiki just Euraasias. „Mida suurem on riigi rahvastik ja geograafiline ulatus, seda suurem on ka võimalus majandusliku ebavõrdsuse tekkimiseks,“ sõnas Kohler. Hilisemal ajal on selle ehedaks näiteks Vana-Rooma edukad sõjakäigud Kartaago ja Vana-Kreeka vastu ning Ibeeria poolsaare vallutamine. Sealt ammutatud rikkus koondus poliitilise eliidi kätte.

Kokkuvõtlikult võimendas suuremate loomade kodustamine Kohleri ja ta kolleegide analüüsi kohaselt eelnevalt valitsenud erisusi perekondade jõukuses. Põllumehed, kes nende rentimist või ostmist endale lubada ei saanud, võisid pühendada põlluharimisele küll sama palju aega kui nende õnnelikumad naabrid, kuid teenisid neist lõppkokkuvõttes ikkagi vähem. „Rikkad said rikkamaks ja vaesed jäid vaesemaks,“ nentis Kohler. See päädis Euroopas ilma oma maata talupoegade tekkega.

Kasvav ebavõrdsus
Viimase kümne tuhande aasta vältel nähtud trend jätkub ka tänapäeval. Rikkus on jaotunud maailmas ebavõrdsemalt kui kunagi varem. Aasta alguses ilmunud Allianzi üleilmse rikkuse raporti kohaselt küündib näiteks Ameerika Ühendriikides Gini indeks 0,81, Eestis 0,67'ni. Eesti ei erine selle poolest kuigi palju enamikest teistest Euroopa riikidest. Ehk kergelt murettekitavana on nähtud minevikus revolutsioone ja ulatuslikke riigikorra muutusi juba ühtlasema jõukuse jaotuse korral.

Kohler ei näinud pilti niivõrd süngetes toonides. Kasvanud on nüüdisaegsete ühiskondade suurus ja ruumiline ulatus ehk majandusliku ebavõrdsuse kasv on loomupärane. „Ent see võib muutuda tõsiseks probleemiks. Näiteks Ameerika Ühendriikides on see hakanud pärssima sotsiaalset liikuvust. Väiksema sissetulekuga inimeste võimalused tippu tõusta on viimase poole sajandi jooksul vähenenud,“ nentis professor. Nii leidub tõenäoliselt kusagil ühiskonna arengut soosiv tasakaalupunkt.

Kus täpselt, seda võiksid näidata tulevikus täiendavad arheoloogilised ja antropoloogilised uuringud. Kohler tõi näitena 19. sajandil USA-d kirjeldanud prantslase Alexis de Tocqueville. „Kuigi ta hindas väga inimeste vahel toona valitsenud usaldust ja suhtelist võrdsust, muretses ta toona, et see soodustab keskpärasust ja pidurdab innovatsiooni ja ettevõtlikkust. Praegu ei julgeks aga ilmselt keegi öelda, et meie ühiskond on liiga võrdne,“ märkis antropoloog.

Neli ratsameest osa 2
Aasta alguses ilmunud raamatus „The Great Leveler“ viitas Stanfordi ülikooli teadlane Walter Scheidel, et seni on ühiskonna jõukust aidanud ühtlasemalt jaotada vaid üldmobilisatsiooni hõlmavad sõjad, riigi kokkukukkumine, suured revolutsioonid ja katastroofilise ulatusega epideemiad.

Neist esimene kerkis märkimisväärse jõuna esile alles pärast tööstusrevolutsiooni. Enne seda toimus jõukuse ümberjagamine sõdade tulemusel peaasjalikult vaid riikide, mitte elanikkonna kihtide vahel. Üldmobilisatsiooni korral kasvavad aga sellest kõrvale jäävate inimeste maksud tavaliselt hüppeliselt. Sellel on tasandav mõju. Näiteks USA-s oli veel 1950. aastate alguses kõige rohkem teenivate inimeste tulumaks 90 protsenti, praeguseks on see langenud 39 protsendini.

Sarnaselt on alles suhteliselt hiljutine leiutises jõukust ümberjagavad revolutsioonid. Prantsuse revolutsiooni mõju kahvatub Venemaal ja Hiinas kommunistide võimule tulekule järgnenud ümberkorralduste kõrval. Riikide kokkukukkumise mõju tasandavat mõju nähti juba sajandite eest. Paavsti käest pidid almust paluma isegi Vana-Rooma viimased aristokraadid.

Elanikkonda antiikaja lõpus ja keskajal laastanud muhkkatk kasvatas seevastu oluliselt tööjõu ja inimkapitali hinda. Näiteks üks inglise kroonik kurtis, kuidas tööliseid on raske leida isegi varasema kolmekordse palga eest. Sarnaselt kõigile eelnevatele suurtele jõududele vähendas aga see kümnete miljonite inimeste elu hinnaga maailmas valitsevat ebavõrdsust vaid ajutiselt.

Kui n-ö kuldkihara Gini väärtus ka uuringute käigus avastatakse, tuleks seega leida ühtlasi tsiviliseeritud viis ka ühiskonna selle poole juhtimiseks.