Kui veebruarirevolutsiooni ja oktoobripööret poleks olnud, kas Tartu rahu oleks sellisel kujul sündinud? 
Jaak Valge: Olen varemgi proovinud öelda, et lõppkokkuvõttes läheb ajalooprotsess ühte ja samasse kohta välja. Eestile oli selles mõttes tähtsam 1917. aasta Veebruarirevolutsioon. Eesti seisukohalt tähendas iseseisvumine seda, et välja kujunenud olukorras kasutati kõik võimalused ära.

Kui oletame, et mingil põhjusel oleks ajutine valitsus suutnud Petrogradis võimu kindlustada, siis tõenäoliselt oleks ajutine valitsus nii ehk nii pidanud sakslastega rahu sõlmima. Sel juhul oleks Eestit ikkagi ähvardanud Saksa okupatsioon, mida Eesti rahvuslased kartsid rohkem kui bolševikke.

Sakslased olid põhiline hirm, mistõttu oleks iseseisvus ühel või teisel juhul mingil kujul välja kuulutatud. Kas ta oleks saadud, siis ilma vabadussõjata või vabadussõjaga – seda on raske öelda. Kõige olulisem oli Eesti ühiskonna valmisolek kujunenud tingimustes kiiresti ja efektiivselt reageerida.

Kas bolševike võim oli tõesti nii tugev? Kui ajutine valitsus oleks saanud targemalt võimu hoida, kas siis oleks Venemaa saatus olnud teine?

David Vseviov: Tollel momendil polnud ajutisel valitsusel mingit reaalset mänguruumi ja võimalust võimu oma kätes hoida, sest võim võeti ju relvad käes. Kui spekuleerides paigutaksime ühele poolele tinglikult bolševike toetavad relvastatud inimesed ja teisele poole ajutist valitsust toetavad relvastatud inimesed, siis need suurusjärgud pole võrreldavad. 

Paraku näitab jõudude vahekord ajutise valitsuse jõuetust. Siin kohal on väga huvitav ajutise valitsuse sõja- ja hiljem peaminister Kerenski isiksus. Suvel võetakse teda Tallinnas vastu ovatsioonidega, kohale on tulnud rahvamassid. Möödub vaid mõni kuu ja toetus on täielikult kadunud. Seega ajutisel valitsusel polnud mitte mingisugust toetust.

Toomas Hiio: Kipume unustama, et marksismi teooria järgi oleks pidanud revolutsioon algama arenenud Euroopast. Kui Venemaal olid bolševikud võimule tulnud ja loodi komitern, siis tegelikult see ei olnud Troitski ja tema kaaslaste unistus, et tuleb maailmarevolutsioon, vaid Punaarmeede moodustamist kartsid ka lääneriikide juhid.

Sõjast ei olnud väsinud mitte Vene soldat, vaid ka austerlane, ungarlane, britt ja nii edasi. Seejuures ei toimunud mäss ainult Petrogradis, vaid mässati ka Saksamaal, Austrias ja mujal.

Esimesse maailmasõtta läks Antant kolmeliikmelisena: Prantsusmaa, Suurbritannia, Venemaa. Ja tuli välja kolmeliikmelisena: Prantsusmaa, Suurbritannia, USA. Kas me näeme oktoobripöörde puhul seost, et Venemaad polnud võitjate hulka vaja ehk kas me ei näe liitlaste tegevuse ja 1917. aasta sündmuste vahel kasvõi semiootilist seost?

David Vseviov: Raske on sellist vangerduslikku seost näha. Muidugi omavaheline kemplus käis. Üks, mis Vene diplomaatiat huvitas ja mille nad 1915. aastal inglastelt ning prantslastelt välja pressisid, oli et tzar gorod Konstantinoopol läheb pärast eduka sõja lõppu Türgi jaotamisel Venemaale. Selle lubaduse said nad kätte. Kuid mingeid seoseid liitlaste ja 1917. aasta sündmuste vahel on raske näha.

See on küll väga huvitav küsimus, millele vastamiseks tuleb tagasi minna 19. sajandi lõppu ja vaadata Otto von Bismarcki lahkumist. Tema välistas täielikult sõja kahel rindel ja kogu aeg hoiatas selle eest. Wilhelmi võimule tulek, maailma ümberjagamise ideed ning kõik need diplomaatilised mängud. See oli selge, et kui tulevikus tuleb sõda, siis see on Prantsusmaa ja Saksa sõda ning selles vastasseisus toetab Venemaa pigem Prantsusmaad.

Lahtine küsimus oli Inglismaa. Samas, kui keiser Wilhelmi pretensioon oli ka maailmarevolutsioon, siis oli arusaada kellega oli vastuolu – loomulikult inglastega. Kui see jõudude jaotus juba kinnistub, siis on sõja lõpp majandusliku potentsiaali pealt juba prognoositav. Pigem on ime, kuidas Saksamaa oma nõrga liitlase Austria-Ungariga suutis nii edukalt ja pikalt sõdida.

Tsaar Nikolai II mõrvati üsna jõhkralt, kuid tänane Venemaa režiim on tsaari pühakuks nimetanud. Kuidas te seda muutust iseloomustaksite?

David Vseviov: Kui vaadata pühakute nimetamist läbi Vene ajaloo, siis on kanoniseerimine sageli seotud ideoloogia ja poliitiliste sündmustega. Mõtleme, millal saab pühakuks Aleksander Nevski. See on ju Liivi sõja ajal, mil ta kanoniseeritakse pühakuks ja selle taga on otsesed poliit-ideoloogilised eesmärgid.

Nüüd, mis puudutab Nikolaid ja teisi Romanoveid, siis Vene kirik emigratsioonis on nad kuulutanud pühakuteks juba ammu. Moskva patriarhaadi Vene kirikus vaidlused alles käivad. Ametlikult jah on kirik selle otsuse vastu võtnud, aga seal on puht religioosseid momente ning ka kahtlusi säilmete osas, mis on täiesti kummaline. Neid DNA-analüüse on tehtud juba korduvalt ja ikka ei ole seda lõplikku ühtset seisukohta.

Miks Nikolai II pühakuks kuulutamist on vaja? See on ju identiteedi otsingud, mida põhjustab Vene ühiskonda painav kriis ja skisofreenia. Minu jaoks see visuaalne pilt on järgnev: kui masti tõuseb selle ajastu lipp, mida saadab selle ajastu muusika, mis Vene tsaaririigi hiilguse hävitas, siis see on teiste riikide kontekstis midagi ülemõistuse.

Need on need lõputud otsingud, midagi on kogu aeg vaja. Teise maailmasõja aegne Suur Isamaasõda on omaette, sest seal pole mingeid vaidlusi, kuid siis käib pendeldamine sündmuste ja isikute puhul, mis puudutavad erinevaid teisi ajalooperioode.

Internetis kõlab praegugi üleskutseid taastada Nystadti (Uusikaupunki) rahu tingimused ja tagastada Eesti ning Liivimaa tagasi Venemaale. Kas te oskate kommenteerida on see Vene rahvus nii müstiline või on see omane ajalooprotsessidele?

Toomas Hiio: Vene irratsionaalsus on midagi, mida Venemaa tegelikult hästi müüb. Omamoodi toimib see õigustusena tegudele, mida teistele võib olla andeks ei antaks.

David Vseviov: Jaak juba tõi mängu huvitavad mõisted nagu kogukond, mis iseloomustab ja paljuski kujundanud Vene mentaliteeti ehk suhtumist ümbritsevasse maailma. Kui moodustame kogukonna ja ühisomandi, siis need eristavadki Vene ühiskonda ülejäänud maailmast.

Venemaal ei tekkinud eraomandit peaaegu Nõukogude režiimi lõpuni. Siis eristab Venemaad veel õigeusklik maailm, kus on hoopis teine vahekord võimu ja vaimu vahel. Mõned autorid rõhutavad näiteks, et Vene ajalugu ei läbinud olulist murrangulist perioodi nagu renessanss. Valgustusajastu tõi muutuse lääne-eurooplaste mõttelaadis, kuid Venemaal midagi sellist polnud.

Teisalt ei saa kuidagi väita, et kõigi nende protsesside taga on olulise tegurina rahvus tervikuna. Ma kahtlen selles siiralt. 

Kas Oktoobripöörde sündmuste kordumine on Venemaal võimalik ja kui jah, siis millal?

Jaak Valge: Kui oma mätta otsast vaatan, siis selliseid revolutsiooniks vajalikke demograafilisi tingimusi praegu Venemaal ei ole. Senimaani pole kusagil sellist noorte paisu toimunud nagu 1917. aasta demograafilise ülemineku faasis tekkis. Sellise nähtuse tekkimist pole praegu ka ette näha.

Mul on raske ka seda mingil muul moel prognoosida. Samas oleks keeruline prognoosida, et seda üldse ei juhtu, kuid see saab toimuda alles väga kauges tulevikus. Venemaa inimesed on ka individualiseerunud – sellist vaimustunud poliitilise religiooni omaks võtmist on väga raske ette kujutada.

David Vseviov: Pöördeid on keeruline prognoosida, sest juhuslikkuse roll on tänapäeval mõõtmatult suurem kui sada aastat tagasi. Üks näide – hullust on maailmas alati olnud, kuid milline oli hulluse võimalus sada aastat tagasi – võta püss ja tee pauku. Millised on tänapäeva võimalused – vajuta nupule ja siis võivad sündmused areneda täiesti prognoosimatult. Jah, sellepärast on küllaltki raske tulevikku prognoosida.

Viimase 20 aasta jooksul on väga paljud eestlased hakanud hoomama Venemaa müstilisust – mida te vastaksite rahvusringhäälingule kui nad pakuksid omal mõnel venekeelsel kanalil järgmised 20 aastat teha saadet “Müstiline Eesti”?

David Vseviov: No te saate aru, et pealkirjad peavad tooma klikke ja saadet nimetada pealkirjaga “Tavaline Venemaa” oleks omamoodi küsitav tänapäevases maailmas. Ärge seda sõna “müstiline” seostage saate ja Venemaaga. See on niisugune turunduslik nipp, aga 20 aastat see nii on olnud ja nii ta ka jätkub.

Mis puudutab seda “Müstilist Eestit”, siis ta võib olla täpselt samamoodi müstiline, sest iga inimene on müstiline. Miks olen Venemaa valinud? Mind on huvitanud võim kui selline.

Olen näiteks toonud Lenini naise Aleksandra Kollontai. Vaieldamatult oli ta 1917. aastal võimu esikolmiku lähedal. Kindlasti hoopis olulisem persoon kui Stalin. Ta ei karda ju mitte midagi. See on pöörane naine. Vaata, mida ta Leninilt nõuab – seksuaalvabadused ja kõik – meie tänapäeva ahistajad on tema kõrval lihtsalt null.

Ega tema näppe otseselt sahtli vahele ei suruta, aga kuidas ta nakatab inimesi hirmuga ja kuidas ühiskond nakatatakse hirmuga. Vot see ongi minu jaoks huvitav ja tänapäeval hoiatav. Kuidas see sama võimumehhanism inimeste vahel toimib. Kuidas on võimalik, et üks inimene koondab enda kätte sellise piiritu võimu ja kontrollib ennast ümbritsevaid inimesi.