SUUR LUGU | Reformatsioon 500 – Eesti kultuuri üdi ja riigi eeldus? ({{commentsTotal}})

Luther
Luther Autor/allikas: ERR

2017. aasta lõpp tähendab ka ühe suure kristliku tähtpäeva möödumist. Kuigi reformatsiooni 500. aastapäeva sündmusi asuti tähistama juba mõne aasta eest, jõudsid need haripunkti just tänavu sügisel, täpsemini 31. oktoobril. ERR.ee küsis ajaloolastelt, miks on luterlus eestlaste seas läbi ajaloo niivõrd tugevalt püsima jäänud ja milline mõju oli reformatsioonil Eestile? Kes eriti laia pintsliga üldistusi tõmmata tahaks, võiks joonistada võrdusmärke luterliku reformatsiooni, eesti kirjakeele, haritlaskonna kujunemise ja iseseisvumise vahele. Kuidas nii?

Lugude sari "Reformatsioon 500" on ERR-i veebis jaotunud viieks osaks:

TEINE OSA: Kuidas reformatsioon sündis? Kes oli Martin Luther?

KOLMAS OSA: Pildirüüste – ületähtsustatud või mitte?

NELJAS OSA: Ilma Lutherita poleks Eesti vabariiki?

VIIES OSA: 10 käsku tänapäeval. Kas vajame uut katekismust?


Ajaloolase, Toronto ülikooli emeriitprofessori Jüri Kivimäe sõnul saab mõistagi otsida seoseid eestluse ajaloo, iseseisvumise ning sealt edasi ka Eesti 100. sünnipäeva tähistamise ning reformatsiooni vahel.

"Eestlaste identiteet ja rahvuslik eneseteadvus poleks sellisel kujul saanud esile tulla 19. sajandi ärkamisajal, kui see poleks kandnud endas luterliku reformatsiooni sünnimärke. Aga samas ei saa väita, et Eesti vabariik sündis eestlaste luterliku ilmavaate najal, meie esivanemad polnud nii sügavalt usklikud. See, mis otsustas iseseisvumise, oli ikkagi poliitiline tahe. Ei tohi unustada Ado Grenzsteini juba 1899. aastal sõnastatud dilemmat, kas siinne luterlik kirik oli härraskirik või rahvakirik, teisisõnu oli veelahe baltisaksluse ja eestluse vahel," sõnas Kivimäe.

Milline oli see Eesti, kuhu Lutheri õpetus ja õpetlased jõudsid?

1520. aastate keskpaiku hakkavad Eesti alale, mis tollal Liivimaa koosseisus, jõudma Saksamaalt noored haritud vaimulikud. Oli neidki kohalikke saksa noori, kes reisisid Liivimaalt Wittenbergi professor Martin Lutheri ning tema mõttekaaslase Philipp Melanchthoni õpetusi kuulama. Luther oli tolle aja kohta radikaalse, et mitte öelda ketserliku maailmavaatega ning värsked, uuenduslikud mõtted tõmbasid Saksimaa väikelinna arvukalt haridusjanuseid noori mehi.

Nende seas oli Riiast pärit Herman Marsow, üks esimesi Lutheri õpilasi ja reformatsiooni algatajaid Liivimaal. Ta jutlustas evangeeliumi usku 1524. aastal Tartus, siirdus 1525. aastal jutlustajaks Tallinna ning hiljem tagasi Tartusse. Tollal oli palju noori mehi, kes Saksamaalt Liivimaale reisid ja siin vaimuliku ametisse said. Ka Balthasar Russow kirjutas oma kroonikas: Livland – Blivland ehk Liivimaa on see maa, kuhu jäädakse ja küllap tal oli õigus, arvas Kivimäe.

Rändjutlustajate seas oli fanaatilisi mehi nagu kasuksepp Melchior Hofmann, kes jutlustas vana kiriku ja kloostrite vastu. Tartus 1525. aasta algul Maarja kirikus jutlustades innustus tema kuulajaskond sedavõrd, et linna kirikutes hakati purustama pühapilte ja kujusid ning altareid ja reliikviaid, seda nimetatakse pildirüüsteks. Riias ja Tallinnas oli pildirüüste toimunud juba eelmisel aastal.

"Mis see oli? Üheks põhjuseks oli stiihiline protest vana kiriku pühakute kultuse kui reformatsiooni mõistes ebajumalateenistuse vastu, ebamäärane mõte puhta algkiriku taastamiseks. Muidugi kasvas see üle kohati vägivaldseks vastuhakuks. Tartus üritati näiteks vallutada piiskopi residentsi Toomemäel ja löödi maha verine lahing. Miks siis pinged kasvasid sotsiaalse konfliktini?" küsib Jüri Kivimäe ja jääb ka ise ajaloolasena lõpliku vastuse võlgu. 

Võib järeldada, et reformatsiooni ideed langesid viljakale pinnasele ja küllap kääris vahekord maa- ja linnarahva ning vähemuses oleva rikka eliidi vahel juba varem.


Vaata ka ETV eetris olnud saate osa: "Reformatsioon 500: kuidas reformatsioon Liivimaale jõuab?"


Eesti – koloniaalmaa?

Jüri Kivimäe sõnul võib aidata mõista toonast olukorda, kui vaadata siinsete maade ja kultuuri laiemat konteksti: see on mitmekihiline ühiskond. "Mul on küll sellisele arusaamale vähe pooldajaid, aga eestlaste ala võiks tõlgendada reformatsiooni eel koloniaalalana. Võim oli ju 13. sajandist alates sakslaste käes. Siis tuleb Rootsi kuningavõim, järgnes Vene tsaarivõim, ent sakslased ei kaotanud oma positsioone," arvab Kivimäe.

Tema hinnangul toetab koloniaalühiskonna ideed teadmine, et rahvuslikult koosseisult olid eestlased suures ülekaalus, sakslased moodustasid väikese ülemkihi, nende kõrval elas veel rootslasi, soomlasi jm vähemaid rahvarühmi. Kusjuures, mida väiksemad olid asulad, seda enam eestlasi seal elas. "Ainult väike protsent oli neid, kelle käes võim, kes jagavad ja valitsevad. Järelikult on meil tegu mitmekeelse koloniaalühiskonnaga, kus eksisteerisid seisuslikud piirid, mis reeglina eraldasid mittesakslased ehk eestlased sakslastest. Seisuste vaheliste piiride ületamine oli võimalik, kuid see tõi siis kaasa ümberrahvustumise."

Kivimäe lisas: "Isegi siis kui suudaksime minevikku mattunud veregeeni abil tõestada karjääri teinud eestlaste juuri, ei aita see palju, sest inimese haridus ja tema miljöö toimis ikka saksakeelses ühiskonnas."

Siit on järgmine loogiline küsimus: mis keeles jutlustasid Saksamaalt tulnud Lutheri õpilased? Rahvakeelse õpetuse nõue, mis luterliku reformatsiooniga kaasnes, sundis ka siin maal mittesaksakeelseid ehk siis eestikeelseid jutlusi pidama.

Paraku on keeruline hinnata, kuivõrd palju eestlaste seas usklikke oli, sest eesti ja saksa kogukondade vahel on linnades piirjooned üsna hägusad. On aga väga kindlaid tõsiasju, mis Jüri Kivimäe hinnangul viitavad, et eesti kogukonnale oli usk oluline. Need olid Tallinnas Pühavaimu ja Tartus Jaani kiriku andmine eesti kogudusele jumalateenistuseks. Kuid tegemist oli linnadega, maal oli olukord teistsugune.

Pilt ristiusu põhitõdede kesisest tundmisest või pigem mittetundmisest, mis avaneb katoliku Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokollides aastaist 1519–1522, sunnib tõepoolest küsima, mida ikkagi oli talurahva ristiusustamise kolmesaja aasta jooksul saavutatud. Ka veel 16. sajandi lõpul on katoliiklikud jutlustajad kirjeldanud – tõenäoliselt ilustatult –, kuidas nende juurde tuli talupoegi kes lapse kombel vaimustusid ristiusu tõdedest, millest nad varem polnud kuulnudki.

Jüri Kivimäe ja Greete Palmiste. Autor: Siim Lõvi /ERR

"Ei saa öelda, et kirik töötas tühja, aga veelkord tagasi tulles: ehk annab koloniaalsuse mõtte taust mõningatele asjadele seletuse. Muidugi on selge, et sõjad ja rüüstamised, põletamised ei soodustanud ristiusu kiriku püsimist kaugemates paikades," arutles Kivimäe.

Meeles tuleks pidada sedagi, et suur osa siinsetest elanikest – nii eestlased kui ka sakslased – ei osanud 16. sajandil kirjutada ega lugeda. Pärimust ja kultuuri ning lugusid anti edasi suuliselt.

EDASI: Kuidas reformatsioon sündis? Kes oli Martin Luther?


KOLMAS OSA: Pildirüüste – ületähtsustatud või mitte?

NELJAS OSA: Ilma Lutherita poleks Eesti vabariiki?

VIIMANE OSA: 10 käsku tänapäeval. Kas vajame uut katekismust? 

Toimetaja: Greete Palmiste



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: