Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonna doktorant Triin Tekko kirjutab Tasmaanias toimunud teadustööst blogis Zooloogid 2.0:

Seni on mul kõige lähemad zooloogia-alased kokkupuuted olnud hiirtega, keda kasutan igapäevases teadustöös Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonnas, aga üheks unistuseks on pikka aega olnud kukkurkuradite uurimine. Kukkurkuradid (Sarcophilus harrisii) elavad tänapäeval ainult Tasmaanias ja pärast kukkurhundi väljasuremist on nad suurimad lihatoidulised kukkurloomad. Kahjuks võib nende enda populatsiooni samuti ähvardada väljasuremine, kuna neil levib haigus nimega Tasmanian Devil Facial Tumour Disease (DFTD), loomariigis haruldane nakkav vähk. DFTD levib hammustuste teel, millega vähirakud satuvad haige kuradi organismist tervesse kuradisse ning hakkavad seal vähirakkudele kohaselt vohama, põhjustades kasvajate teket näopiirkonnas. Nakatunud kuradid elavad haigusega tavaliselt kuni 6 kuud ja surevad elundite ülesütlemise või nälgimise tõttu.

Lõksuga kinni püütud kukkurkuradilt võetakse proove. Näha on ka hiiglaslik kasvaja looma suus.

Põhjuseid, miks just kukkurkuraditel nakkav vähivorm esineb, on mitu. Aegade jooksul on nende populatsioon läbinud mitu geneetilist pudelikaela ehk perioodi, mille jooksul ainult väike osa geneetilisest varieeruvusest järgmistele põlvkondadele edasi kantakse. Nende pudelikaelte põhjuseks peetakse kliima äkilisi jahenemisi ja kuivenemisi ning loomade massilist küttimist pärast valgete asukate saabumist. Ka DFTD ise on tekitanud uue pudelikaela, kuna on mõnedes piirkondades vähendanud kukkurkuradite arvukust rohem kui 90% võrra. Geneetiliste pudelikaelade tagajärjeks on see, et kukkurkuradite immuunsüsteemi geenide varieeruvus on väga väike. Kasvajarakud kasutavad immuunsüsteemi eest põgenemiseks põhilise koesobivuskompleks I (major histocompatibility complex I ehk MHCI) valkude ekspressiooni vähendamist oma rakkude pinnal. MHCI valgud paiknevad peaaegu kõikide keharakkude pinnal ja aitavad immuunsüsteemil oma keha rakke ära tunda ning eristada neid võõrastest. DFTD puhul ei tunne tsütotoksilised T-lümfotsüüdid kasvajarakke ära ja selle tõttu ei teki immuunvastust.

Veel üks põhjus, miks nakkav vähk just kukkurkuraditel levib, peitub nende äärmiselt agressiivses käitumises. Loomade omavahelised kokkupuuted on hammustusterohked, eriti vägivaldsed on paaritumiskombed. Paaritumise ajal on isastel kombeks emased urgu tirida ja seal vangis pidada, see on saadetud karjumisest ja hammustamistest ning ilmselt sealt on tulnud ka kuradi nimi. Just paaritumisperioodil, mis kestab märtsist maini, toimub suurem osa nakatumistest.

DFTD avastati esmakordselt 1996. aastal Tasmaania kirdeosas ja sellest ajast alates on haigus levinud peaaegu üle kogu saare:

Haiguse levik Tasmaania saarel.

Hiljuti on leitud, et mõned kasvajatega võitlemisega seotud genoomi piirkonnad on tugeva valikusurve mõju all 4 - 6 põlvkonna jooksul väga kiirelt evolutsioneerunud ning üksikutel kukkurkuraditel on ikkagi tekkinud kasvajarakkude vastu immuunvastus. Samas on võidujooks immuunsüsteemi ja vähi vahel viinud ka DFTD pideva muteerumiseni. Mõned aastad tagasi leiti kukkurkuraditel ka teine nakkav näovähivorm, mis sai nimeks DFT2. Esimene vähivorm, DFT1, on pärit ühelt rohkem kui 20 aastat tagasi elanud emaselt loomalt ja sellega sümptomitelt sarnane DFT2 ühelt hiljuti elanud isaselt kuradilt.

Loo autor koos Samantha James'iga Tasmaanias.

DFTD-d uurivad erinevate nurkade alt paljud erinevad teadusgrupid mitmetest ülikoolidest. Proovitakse välja töötada vaktsiini ja tekitatakse haigusest vabasid isoleeritud populatsioone ning üritatakse omavahel paaritada geneetiliselt erinevamaid isendeid. Kas ja mil määral need ettevõtmised kukkurkuradite käekäiku parandavad, näitab tulevik.

Ma osalesin vabatahtlikuna Tasmaania Ülikooli teadlase Rodrigo Hamede teadusgrupis, aidates ta tudengit Samantha James`i kukkurkuradite lõksupüügil. Lõksupüük toimus veebruarikuus Tasmaania läänepoolses osas Cradle Mountain`i rahvuspargis West Pencil Pine`i uurimisalal, kus on kuradeid seiratud juba kümme aastat. Umbes 25 ruutkilomeetri suurusele alale pannakse kümneks ööks üles 40 söödaga lõksu, mida igal hommikul kontrollitakse. Kinnipüütud kukkurkuradid kiibistatakse ja mõõdetakse üle ning neilt võetakse erinevaid proove, protseduuride järel lastakse loomad samasse kohta tagasi. Vere-, kasvaja-, karva-, vurru- ja kakaproovid läksid erinevatesse laboritesse teadlastele uurimiseks. Samantha enda projektiks on kirjeldada DFT1 ja DFT2 levikut nendel aladel, mida veel põhjalikult uuritud ei ole.

DFTD uurimisele saab erinevatel viisidel kaasa aidata igaüks. Save the Tasmanian Devil projekti kaudu kogutakse nii annetusi kui otsitakse vabatahtlikke välitöödele.

Hoiatuseks ütlen ainult, et tegu on sõltuvust tekitavalt armsate loomadega ja juba vanarahvas teadis, et annad kuradile sõrme, võtab käe – mul on juba maikuus järgmine välitöösessioon plaanis.

Fotod: Triin Tekko erakogu ja http://animals.sandiegozoo.org/animals/tasmanian-devil