Prantsuse teadlase Frederic Thomas' juhitud rahvusvaheline uurimisgrupp, mille koosseisus ka Tuul Sepp vähi levikut uuris, leidis juba olemasolevaid teadustöid analüüsides, et vähi kui haiguse esinemissagedus ja olulisus on inimtegevuse võimaliku tagajärjena tugevalt alahinnatud. Teadlased kirjeldasid juba teadaolevaid vähki soodustavaid tegevusi (nagu reostus ja toksilised ained), aga pakkusid ka uusi, seni vähkkasvaja tekkega vaid kaudselt seostatud inimmõjusid, mis teadlaste hinnangul suurendavad loomade vähiriski: nagu valgusreostus, urbaniseerumisega kaasnevad protsessid (näiteks inimestele toodetud toidu söömine metsikute loomade poolt) ja loomapopulatsioonide geneetilise mitmekesisuse vähendamine.

Kõigi nende potentsiaalselt negatiivsete mõjude tulemusena tõuseb looduslikus keskkonnas elavate loomade seas vähki haigestumise tõenäosus. – Jah, inimesed muudavad metsikut loodust viisil, mis tekitab loomades vähki.

"Nii nagu osad viirused põhjustavad inimestel vähki, muutes seda keskkonda, milles nad viibivad – nende puhul siis inimese rakkusid – nii teevad ka inimesed, muudavad ümbritsevat keskkonda enda jaoks sobivamaks," selgitab Tuul Sepp. "Nendel muutustel on aga negatiivne, sealhulgas ka vähkitekitav, mõju paljudele liikidele."

Uuringus osalenud teadlased (vasakult): Frederic Thomas, Mathieu Giraudeau ja Tuul Sepp. 

Hiljuti avaldatud teadustöös kirjeldavadki autorid, mis on need inimühiskonnas igapäevased tegevused, mis loomadel vähi tõenäosust suurendavad. Inimest võib seega liigina nimetada vähkitekitavaks liigiks. See on seda olulisem, kuna oodata on pigem keskkonnale avalduva inimmõju kasvu, mitte vähenemist – näiteks linnastumisega kaasnevate protsesside (nt ööpäevaringse kunstliku valgustusega piirkondade teke) läbi.

Tuul Sepp toob veelgi paralleele inimeste vähkkasvajatega: "Inimuuringutest on hästi teada, et ülekaalulisus ja väheväärtuslik toitumine on vähkitekitavad, kuid sarnased käitumismallid ja probleemid on seni loomadega seotud analüüsidest kõrvale jäänud. Samal ajal leiab üha enam loomasid oma igapäevase toidu linnatänavatelt. Samuti on inimuuringutest teada seda kuidas öine kunstlik valgustus tekitab inimestes hormonaalseid häireid ja võib samuti viia kasvajate tekkeni. Metsloomadel, kes elavad linnade läheduses, on samad probleemid – sest öine pimedus puudub."

Üks kahest töögrupis tegutsenud prantslasest, Mathieu Giraudeau, tutvustab, et järgmiste tegevustena tuleks kindlasti mõõta vähktõve levikut metsikutes loomapopulatsioonides: "Selleks üritame me välja töötada mõned uued biomarkerid, mille abil seda levikut mõõta."

Kas probleemi teadvustanuna on võimalik midagi teha, et loomade jaoks vähkitekitavat inimmõju vähendada?

"Minu jaoks on kõige nukram see, et me tegelikult ju teame, mida tuleks teha. Me ei tohi hävitada loomade elupaikasid, reostada keskkonda, ega toita metsloomi ja -lindusid inimestele mõeldud toiduga. Fakt, et kõik teavad, mida tuleks teha, kuid sellegipoolest me seda ei tee, jätab sellest veel eriti lootusetu mulje," kõlab Tuul Sepa suust lootusetuse nooti.

"Samas ma näen õlekõrt inimeste harimises," lisab ta. "Meie lapsed õpivad looduskaitse kohta palju rohkem kui meie vanemad omal ajal. Nii et on lootust, et tuleviku liidrid on inimtegevuste mõjude osas teadlikumad."