Loomaökoloogi ja viljaka teaduse populariseerija Tuul Sepp rääkis väljaandele Sirp, et teadus peaks olema rahvuste, keelte ja riigipiiride ülene ning see laieneb ka humanitaarteadustele. Sepp on olnud pea kaks aastat Marie Curie individuaalgrandiga järeldoktorantuuris Arizona osariigi ülikoolis ning koduses ajakirjanduses on Sepp avaldanud sadu teadust populariseerivaid artikleid, mõtestades inimkäitumist evolutsiooni vaatevinklist.

Sepa sõnul on eemal olemine aidanud tal kohaliku elu plusse ja miinuseid paremini hinnata. Tema meelest on just silmaringi väiksus paljude ameeriklaste maailmapildi probleemiks. Kui Eesti, ja üldisemalt Euroopa, noored teadlased õpivad sageli mõne semestri välisriigis juba doktorantuuri ajal või varemgi, läbivad üldjuhul järeldoktorantuuri mõne teise riigi ülikooli juures, siis sealsed noored lahkuvad väga harva USA teadusruumist.

Teadust viiks edasi järeldoktorantide toetamine

Sepa hinnangul on eesti teadus olukorras, kus laborid on Euroopa raha toel täis tipptasemel tehnikat, mis suure osa ajast jõude seisab, samal ajal kui teadlasi järjest koondatakse. Praegu on potentsiaal teha väga kõrgel tasemel teadust suhteliselt odavalt, sest varustus ja teadmised tippteadlaste näol on olemas. See potentsiaal on aga kasutatav küllalt lühikese ajavahemiku jooksul, sest tehnika ja meetodid vananevad kiiresti. Sepa ettekujutuse kohaselt on riigil sellest palju võita, kui me nüüd lähema viie aasta jooksul teaduse ka reaalselt, mitte ainult teoreetiliselt, prioriteediks seame.

Sepp peab lahenduseks panustada järeldoktorantidesse – pakkuda lähema viie aasta jooksul välja suur hulk riiklikke paariaastaseid järeldoktorandigrante. See võimaldaks tema sõnul ära kasutada laborite potentsiaal, kuid ei paneks riigile kohustust neid teadlasi pikka aega palgal hoida. Järeldoktorandid on teaduses üks kõige produktiivsemaid ja innovaatilisemaid inimgruppe.

Grante võiksid taotleda nii Eestist kui ka mujalt pärit noorteadlased. Kui need noored teadlased on mõne aasta Eestis elanud, saavad nad aimu, kui mugav on siin teadust teha ja peret luua. "Praegu ei kujutata väljaspool ettegi, kui hea on Eestis teadust teha. Meil oleks vaja pakkuda selliseid tutvustavaid "kruiise" võimalikult paljudele noortele tarkadele inimestele, rääkimata võimalusest hoida kodus või tuua koju tagasi meie oma talendid," kirjeldas Sepp.

Teadus pole rahvusest sõltuv

Sepa arvates pole teadus mitte ainult rahvuste, vaid ka keelte ja riigipiiride ülene. Lihtsamini on see muidugi mõistetav reaal- ja loodusteaduste puhul, aga laieneb ka humanitaarteadustele. On oluline uurida oma keelt ja ajalugu, oma kive ja oma loomi. Aga kui me kohalikke teadmisi ja avastusi ei kõrvuta mujal leituga, ei pane seda maailma konteksti ega võimalda rahvusvahelisele teadlaskonnale sellele ligipääsu, kaotame sellest ise ja kaotab kogu teadusmaailm, selgitas Sepp.

Paratamatu järeldus eelnenust on see, et teadus tuleb kirja panna rahvusvaheliselt mõistetavas keeles. See aga ei tähenda, et eestikeelne terminoloogia oluline ei oleks. Eestikeelne terminoloogia on vajalik selleks, et suudaksime oma tööst rääkida ja kirjutada nii, et see on mõistetav ka väljaspool oma eriala. See on vajalik mitte ainult teaduse populariseerimiseks, vaid ka teadusesiseselt erialadevahelise koostöö soodustamiseks.

Evolutsioon annab aimu põhjustest, miks inimesed neile iseloomulikult käituvad

Kõik inimestel esinevad tunnused on kujunenud evolutsiooni käigus loodusliku valiku tulemusena, kuna see on lihtsalt ainuke protsess, mis elusorganisme vormib. See on paratamatu loodusseadus. Käitumine on aga ka üks elusolenditel esinevatest tunnustest, mis, nagu ka kõik muud tunnused, kujuneb välja geenide ja keskkonna koosmõjul.

Sepp arvab, et on väga kasulik mõista inimesel esinevate käitumisjoonte evolutsioonilist tausta. Kui mõista, millised kaasasündinud instinktid meie käitumist mõjutavad, on kergem ka nende instinktide asjakohasust konkreetses olukorras hinnata. Kui näiteks kohaliku populatsiooni võõraviha tuleneb võõraste parasiitide ärahoidmise vajadusest, siis võime aru saada, et see pole ehk tänapäeva ühiskonnas enam adekvaatne, selgitas ta.

Sepp on oma  artiklites evolutsioonilist vaatenurka püüdnud eelkõige rakendada inimeste käitumise mõistmiseks, aga mitte õigustamiseks. Sepp loodab, et tema artiklid aitavad pigem ebakohasest käitumisest üle olla. Siiani pole ta palju kriitikat nende seisukohtade osas saanud.

Teaduse populariseerimine ja teaduslik mõtteviis Eestis

Sepp on veendunud, et teadlastel on kohustus oma tegevust tutvustada. Esiteks, ühiskond maksab teaduse tegemise eest ja peab teadma, mida ta oma raha eest saab. Teiseks, mida paremini teadlased oma tegevust selgitavad, seda paremini ühiskond mõistab, miks on vaja teadusesse investeerida.

Teadusliku käsitusega saab lahendusi välja pakkuda väga laiale probleemide ringile ja seda siis, kui koostööd teevad erinevate valdkondade teadlased. Eelduseks on see, et lähtutakse teadmistest ja faktidest, mitte kõhutundest või oma subjektiivsest maailmanägemisest.

Selleks ei pea teadlane olema, et teaduslikku meetodit mõista ja aru saada, et vastuvõetavad otsused peaksid põhinema parimatel teadmistel. Teadusliku mõtlemise juurde käib ka arusaam, et mitte miski ei ole täielikult kehtiv ja ümberlükkamatu ning uute teadmiste kogunemisel peab olema võimalik vananenud arusaamad kõrvale jätta. Eesti väiksus annab ideaalse võimaluse sellise dünaamilise põhimõtte rakendamiseks.

Angela Merkel ütles hiljuti, et XXI sajandi maavara on andmed. Võime kogu selles andmete külluses ja segaduses mustreid näha ja inimkonnale vajalikke teadmisi välja noppida on ilmselt tulevikus üks hinnatumaid ja vajalikumaid oskusi, arvas Sepp. Tema arvates on tulevikus üha enam teadlaste tööks andmete töötlemine ja analüüsimine ning kuigi uute andmete kogumine on ikka veel tähtis, jääb selle osakaal teadustöös ilmselt üha väiksemaks.