DNA andmebaasid kaotavad anonüümsuse ja võõraviha ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: 1sock/Creative Commons

DNA andmebaaside paisudes muutub anonüümsus illusiooniks, paljastades üha suuremaid perekonnasaladusi. Seega võiks kasvõi igaks juhuks alati üksteise vastu lahke olla, järeldab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Mõnedel hinnangutel Darwini järel silmapaistvaim evolutsiooni teoreetik William Donald Hamilton avaldas 1964 aastal artikli geneetilisest evolutsioonist ja sotsiaalsest käitumisest, milles seostas muu hulgas inimeste altruismimäära sotsiaalse kaugusega ehk teisiti öeldes, ühiste geenide osakaaluga.

Tähelepaneku ühe väljendusena võib märgata, et hüve või kingituse andja ja vastuvõtja sugulus peegeldub kingi väärtuses. Näiteks võib kajastuda vanemate ja laste või laste omavaheline geneetiline lähendus altruistliku teo, kingituse või muu annetuse väärtuses. Suguluse kaugenedes anni väärtus väheneb ja võõrastele jagub vähim lahkust. Paistab, et geenidel on trumpav efekt isegi sotsiaalselt lähedaste suhete puhul, kui vähemalt eksperimentaalselt on demonstreeritud, kuidas kiputakse eelistama näiliselt võrdse kaugusega sotsiaalsete suhete puhul sugulasi.

Inimesed ei ole masinad ja geenid ei ole deterministlikud programmid. Geenide roll altruismis seletab vaid osa maailmas kogetavast variatiivsusest. Albaaniast pärit katoliiklasest nunnal polnud sugulasi Indias Kolkata linna pidalitõbiste seas. Ometi pühendas ema Teresa oma elu sealsete võõraste aitamisele. Seega pole ükski keeruline nähtus must-valge ega sugulus ainuke heategude põhjus.

Käesolevas loos teenib altruismi seos sugulusega hoopiski teist must-valget käsitlust. Järgmise vihjena olgu lugu näitleja Vince Vaughni kehastatud lihtsat ja igavavõitu elu õhtusse veeretavast kullerist David Wozniakist. Filmi puändiks on 533 oma päritolust huvitunud isikut, keda seob kõiki Davidi roll viljakuskliiniku spermadoonorina. Pärast esialgseid seikluseid ja sekeldusi veereb jutustuse rada stseeni laagrist, milles veedavad sajad unikaalsed isiksused sõbralikus õhkkonnas ühiselt aega, kuni sinna saabub nende ühine isa David.

Mida on selles loos veel must-valget? See võib jääda unikaalse loo taustal märkamatuks. Selleks on isegi filmi linastumise ajal 2013. aastal inimeste hinge närima asunud küsimus anonüümsusest. Laste sünd on elu tähtsamaid ja personaalsemaid hetki. Kuid sellel teel võib tahtmisest puudu jääda ja üheks lahenduseks on pöörduda puuduva seemneraku leidmiseks mainitud kliinikute poole.

Tõenäoliselt seletab Hamiltoni avaldatud tähelepanek vähemalt osaliselt, miks võib liigne informeeritus osutuda kõikidele osapooltele liiga rängaks ja seetõttu kulgeb uue inimese tegemine anonüümsuse kaitse all. Seemnerakus oma geenide annetajat võib jääda häirima võõraste poolt kasvatatava lapse olukord. Eamasti võib põhjustada last väga soovinud pere jaoks täiendav või konkureeriv lähisugulus ärevust. Ometi kasvab sündinud lapses tasahilju kihk teada, kes ta on ja kas tal on näiteks veel õdesid ja vendi, vanaemasid ja vanaisasid. Geenide lähedus paistab mõjuvat.

Filmis jääb tahaplaanile, kuidas kauged lähisugulased teineteist tuvastasid ja omi valeisikutest eristasid. Infoajastu on inimlikust huvist sünnitanud hulganisti erinevaid andmebaase, milles kombineeruvad vabatahtlike huviliste ja ametkondlike registrite andmed. Vahest veelgi enam anonüümsust kaotavaks on osutumas lugematutest iseseisvatest geenitestidest saadud tulemusi koguvad andmebaasid.

Kellelgi pole kohustust seda teha, aga inimesi ajendab huvi leida geenide maailmast midagi, mida nad muidu ei leia. Näiteks avastati kevadel taolise vabatahtlike koostatud andmebaasi abil aastakümnete eest toimunud tosina mõrva ja viiekümne vägistusjuhtumi süüdlane, nüüdseks 72 -aastane Joseph James DeAngelo. Ammu maha kantud juhtumi jälg tuli juhusliku otsimise käigus üles tänu mehe lähisugulase huvile oma geenide vastu, mille tulemused laadis ta siis mainitud andmebaasi.

Äsja avastasid infodžungli signaale kogudes teineteise 45 õde-venda, kelle isaks on enigmaatiline doonor number 2757. 29 tüdrukut ja 16 poissi tunnevad omavahelist seletamatut tõmmet. Tõenäoliselt leiavad nad sõsaraid juurdegi. Ja sama kindlalt pole pääsu ka härra 2757-l, kelleks võib osutuda endine üliõpilane, kes püüdis sel teel õpinguid rahastada.

Võib-olla polegi tulevikus anonüümsus sedavõrd hinnas, sest omade vahel pole ju saladusi. Ajaloos kõigest mõnekümne põlve jagu tagasi minnes on igal indiviidil üle miljardi vanaema-vanaisa. Seega võiks alati teineteise vastu lahke olla.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: