"Nad peaksid tänaseks juba surnud olema. Seda vähemalt enamiku epideemia alguses tehtud ennustuste kohaselt. Ent näeme väga tugeva valikusurve tõttu evolutsioonilist vastust. See võib looduses elavad isendid väljasuremisest päästa," sõnas Washingtoni osariigiülikooli professor ja uue uurimuse juhtivautor Andrew Storfer ERR Novaatorile antud intervjuus.

Teadlased avastasid esimesed kukkurkuradite näokasvajad 1996. aastal. Erinevalt enamikest teadaolevat vähkidest ei teki see organismis endas tekkinud geenimutatsioonide toimel. Kukkurkuradite seas leviva vähivormi näol on tegu sama kasvajaga, mis kandub ühelt isendilt teisele. Levikule hoogu andev kuradite üliagressiivne käitumine ei vaibu isegi paaritumisperioodiks. Hammustuste käigus võivad kasvajarakud sattuda ühe isendi suust teise, kus siis omakorda vohama hakkavad. Vähem kui 20 aastaga on haiguse mõjul vähenenud populatsiooni arvukus 80 protsenti.

Värskes töös analüüsis Storfer kolleegidega kümnete enne haiguspuhangut ja selle ajal kogutud loomade pärilikkusaine proove. Mees leidis, et selle kahes piirkonnas on pärilikkusaine muutunud märksa kiiremini kui teises. "Sarnaseid muutusi võis näha kõigis kolmes vaatluse alla võetud asurkonnas. Nii on äärmiselt tõenäoline, et tegu pole pelga geenitriiviga. Veelgi enam, aegseeria analüüs näitas, et selle tulemusel on kasvanud nende kohasuse potentsiaal (ehk võime järglasi saada)," lisas professor.

Seitsmest piirkondades asuvast geenist viit on seostatud inimeste puhul immuunsüsteemi funktsioonidega ja vähivastase võitlusega. "Me ei saa veel kindlalt öelda, kui suur on tänaseks levima hakanud alleelide esinemissagedus, Kuid me teame, et nende sagedus kasvas," sõnas Storfer. Küsimusele loodatakse saada vastus täiendavates uuringutes. Näiteks valmistab mees oma kolleegidega juba praegu ette uurimust, mis hõlmab 293 isendi asemel juba umbes 3000 loomalt kogutud proove.

Laiemas plaanis pole kukkurkuradite hulgas nähtav ülikiire evolutsioon enneolematu, kuid siiski suhteliselt haruldane. "Kõik sõltub sellest, kui kiiresti loomad paljunevad ja kui suur on nende genoomi suurus," selgitas Storfer. Hästi on teaduslikult kirjeldatud vaid küülikute kohanemine Austraaliasse jõudnud mükomatoosiga.

Nakkav vähk
Miljoni dollari küsimuseks jääb, kui palju looduses nakkavaid vähivorme üldse esineb. Lisaks kukkurkuradite näokasvajatele on tänaseks kirjeldatud koerte paaritumise teel levivat kasvajat, mis on koeri kimbutanud juba vähemalt 10 00 aastat, ning hiljuti kahepoolsete karpide nakkavat vähki. Neist viimase näol on sarnaselt kukkurkuradite vähiga suhteliselt hiljutise nähtusega. Viimaks on kirjeldatud laborihamstreid nakatanud vähivormi. See kadus aga loetud põlvkondade vältel.

Nii võib Storferi sõnul öelda, et nakkav vähk on ühekorraga suhteliselt haruldane, kuid samal ajal tõenäoliselt ka oodatust sagedamini esinev haigu. Kukkurkuradite puhul võib olla vastus mõneti teistsugune. "2014. aastal leiti, et kukkurkuradite seas levib teinegi nakkav vähivorm. Kuna tundub äärmiselt ebatõenäoline, et vähk võiks 20 aasta jooksul muutuda nakkavaks kaks korda, võib oletada, et nakkav vähk on osa nende evolutsioonilisest minevikust ja nad on leidnud ka minevikus viisi selle seljatamiseks," spekuleeris professor.

Storfer oli lootusrikas, et vaatamata Tasmaania osariigi vähenevale rahalisele toele suudetakse kukkurkuradid päästa või vähemalt ei kao nad planeedilt täelikult. Näiteks on üritatud tugevdada looduses elavate isendite immuunsus ja kasvatatud isendite arvukust. "Pigem on küsimus praegu inimtegevuses, millel on potentsiaali probleemi süvendada. Näiteks jääb väga palju kuradeid auto alla. Kui nad peaksid aga tõepoolest looduses välja surema, leidub neid vangistuses populatsiooni uuesti jalule aitamiseks piisavalt," lisas Storfer.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.