Antropotseen – inimkonda jäävad mälestama massväljasuremise jäljed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

USA tuumakatsetus 1950. aastatel Marshalli saartel.
USA tuumakatsetus 1950. aastatel Marshalli saartel. Autor/allikas: SCANPIX/akg-images

Inimesed muudavad planeeti kiiremini kui miski muu viimase 65 miljoni aasta jooksul. Kauges tulevikus tegutsevatele geoloogidele võib paista terve kuulsusrikas inimeste ajastu – antropotseen – aga eriskummalise, kuid Maa ajaloos vaid viivu kestnud ajutise nähtusena.

Inimkonda ei jää mälestama Leonardo da Vinci sketšid, Beethoveni sonaadid ega isegi inimeste marmorist hauad. "Meie säilmed on 50 miljoni aasta pärast suuresti erodeerunud. Veidral kombel on võimalus lehma- või seafossiilide leidmiseks oluliselt suurem. Eeskätt jäävad meid meenutama hoopis ookeanikalade massväljasuremine, lämmastikureostuse jäljed ja võib-olla ka fossiliseerunud mikroplast," sõnas rahvusvahelise geoteaduste liidu antropotseeni töörühma sekretär Colin Waters.

Geoloogilised eripärad

Geoloogilist ajaskaalat on raske hoomata. Kui võrrelda planeedi tervet ajalugu maratoniga, jääks esimene tuumapommi katsetus 0,6 millimeetri taha. Esimese püramiidi ehitustööde nägemiseks tuleks teha 4,5 sentimeetri pikkune tibusamm ja nüüdisaegse inimese enda sünni leiab vähem kui kolme meetri kauguselt.

Ainult paar sammu edasi astudes on planeet juba tundmatuseni muutunud. Vahepeal mööduv jääaeg kustutab buldoseerina suure osa inimeste loodud tehiskeskkonnast. Apple'i titaankorpusega sülearvutid hakkavad korrodeeruma juba ammu enne seda.

Kuigi filigraansed kultuurinähtused võivad kaduda juba 100 000 aasta pärast, saab nobelist Paul Crutzeni sajandivahetusel väljakäidud ideed antropotseenist kui uuest ajastust hõlpsalt toetada. Inimkonna tekitatavad muutuste ulatus keskkonnas on enneolematu.

Igal aastal paiskub inimtegevuse tõttu õhku sada korda rohkem CO2, kui jõuavad eritada kõik maailma vulkaanid. Metaani hulk atmosfääris kasvab võrreldavas tempos. Lämmastikutsüklis pole olnud sedavõrd ulatuslikke häiringuid viimased 2,5 miljardit aastat.

Waters on üritanud koos antropotseeni töörühmaga inimeste ajastut määratleda alates 2009. aastast. "Tänapäeva elutempoga arvestades saab öelda, et tegutseme ise geoloogilistel ajaskaaladel. See ei võta nii kaua sellepärast, et meil poleks midagi, mida aluseks võtta. Vastupidi, nähtavad muutused on kiiremad kui vähemalt viimase 65 miljoni aasta jooksul. Peame kvantifitseerima neid lihtsalt teisiti, kui geoloogidena harjunud oleme. Tahame olla kindlad, et seda õigesti teeme," laiendas Leicesteri Ülikooli auprofessor.

Uus ajastu?

Geoloogide kogukond pole olnud antropotseeni eraldiseisva ajaüksusena määratlemise vajalikkuses sugugi ühel nõul. Kümnete miljonite aastate pärast ei pruugi olla terve viimase jääaja järgse ajastu ladestik paksem kui mõnikümmend sentimeetrit ja inimeste ajastule vastata meresügavustes vaid paari millimeetri paksune settekiht. Seda võiksid häirida kasvõi laguussid, traalvõrku kasutavatest kaluritest rääkimata. Ajastust möödunud aja isegi saja aasta täpsusega määramine võib osutuda seega tõsiseks väljakutseks.

Liiatigi nimetatakse mitmeid tormilisemaid ajavahemikke planeedi ajaloos praegu sündmusteks, mitte eraldi ajastuteks. Näiteks paiskus 55 miljoni aasta eest 5000 aasta jooksul õhku 5000 gigatonni süsiniku. Planeedi temperatuur kerkis paleotseeni-eotseeni termaalse maksimumi ajal 5–8 °C kraadi ja langes eelnevale tasemele alles 150 000 aasta pärast. Umbes 94 miljoni aasta eest võis kriidiajastu anoksilise sündmuse ajal langeda ookeanide hapnikutase poole võrra ja CO2 tase kerkida praegusest kuus korda kõrgemaks. Järgnenud väljasuremine kestis pool miljonit aastat.

Kui antropotseen on aga tõesti eraldi ajastu, kas see algas esimese põllu rajamise, tööstusrevolutsiooni või aatompommi plahvatusega? Kas sellel on tõesti vahet?

Mõttekohtadele vaatamata otsustas komitee möödunud aprillis toimunud kohtumisel antropotseeni määratlemisega jätkata. Siduval hääletusel toetas 34 liikmest 29 seisukohta, et inimkond on jätnud planeedil kustumatu geoloogilise jälje. Kokkuleppeliseks antropotseeni algusajaks määrati 20. sajandi keskpaik.

Hääletusele järgnevalt on teadlased üle kogu maailma otsinud järvesetetest, merepõhjast ja teistest keskkondadest omavahel kokkulangevaid füüsikalisi ning keemilisi muudatusi. Kui inimkond väärib omaette ajastut, peab nägema selle algusest märke tervel planeedil.

Kuldne signaal

Laias laastus saab jagada inimeste jäetavad jäljed kaheks: uudsed ja pikaajalised. Esimeste hulka kuuluvad näiteks tehnofossiilid ehk tehismaterjalid. "Sama hästi võiks ilmuda Maale äkitselt terve hulk uusi liike, umbes nagu dinosauruste väljasuremise järel," sõnas Colin Waters.

Näiteks toodetakse plasti viimastel aastatel rohkem kui 300 miljonit tonni ehk ligikaudu sama palju, kui on kõigi Maal elavate inimeste kogumass. Teise maailmasõja järel peamiseks ehitusmaterjaliks saanud tsementi valmistati viimase aasta jooksul enam kui 25 000 miljonit tonni. Samas tempos on kasvanud alumiiniumi tootmine – metalli sulatakse igal aastal umbes 500 miljonit tonni.

Teiste signaalide võlu avaldub pikemas vaates. "Võime võrrelda CO2 ja metaani hulka atmosfääris isegi miljoni aasta taguse ajaga. Erinevalt uutest materjalidest saame seeläbi aimu muutuste ulatusest. Näiteks on kerkinud süsihappegaasi tase 120 korda kiiremini kui holotseeni ajal ja juba seda pidasid geoloogid väga äkiliseks sündmuseks," viitas Waters.

Võreldavalt kiire muutusena leidub metaani õhus kaks korda rohkem kui 150 aasta eest. Väetiste mõjul on kahekordistunud muldades leiduva fosfori ja lämmastiku tase. Selge jälje on jätnud maailmale radioaktiivsete isotoopide näol ka tuumakatsetused.

Kuigi muutuste olemasolu ja ulatuse üle vaidlevad vähesed, pole formaalselt antropotseeni eraldi ajastuks kuulutamine siiski niivõrd lihtne. "Kuni komisjoni liikmed ei näe maailma eri piirkondade setetes või jääpuursüdamikes mingit kindlat füüsikalist signaali, ei leia antropotseen ilmselt ametliku uue ajastuna heakskiitu," sõnas professor. Mitte keegi ei tea päris täpselt, kui kaua säilib maismaal inimtekkeline settekiht või mis jääb järgi tehnofossiilidest kümne miljoni aasta pärast.

Võtmerolli hakkab antropotseeni määratlemisel mängima ilmselt raskemetallide, süsiniku teisendi C-13 hulga hüppeline tõus setetes ja atmosfääris ning tuumakatsetustel õhku paiskunud radioaktiivsed isotoobid. Neist viimaste kaudu saaks kitsendada järgnevatel aastasadadel inimeste ajastu algust paljude arvates kõige paremini.

"Meile ei lubata ilmselt seda luksust, et saame jätta endale algusaja määratlemisel 99-aastase eksimisruumi. Selles mõttes oleks hea väga aluseliste või soolajärvede uurimine, sest seal jäädvustub atmosfääri jõudnud saaste nagu radioaktiivne sade kõige kiiremini," ütles professor.

Samas koordineerib ta ka näiteks Šveitsi raba, Põhja-Itaalia koopasetete, Antarktika jääpuursüdamiku ning Austraalia korallrahude uurimist. Lisaks süsinikupõhisele saastele, tahmale ja mikroplastile plaanitakse määrata ka näiteks süsinik-14 ja plutoonium-239 suhtelist sisaldust.

Parimal juhul langevad kõik signaalid teise maailmasõja lõpule järgnenud kümnendisse. Sadade tuhandete aastate möödudes muutub radioaktiivsete ühendite jälg üha vaevumärgatavamaks. Kauges tulevikus peaksid nüüdisinimeste järeltulijad või mõne uue mõistusliku liigi geoloogid võtma appi teised markerid.

Antropotseeni töörühm plaanib esitleda kogutud tõendusmaterjali uue ajastu alguse kohta 2021. aastal. Sisulises mõttes maailmasõjajärgse perioodi kohta täiendava mõiste lisamine geoloogide igapäevatööd ei muudaks. Hoopis olulisem oleks Watersi hinnangul antropotseeni uueks ajastuks tunnistamine laiema avalikkuse jaoks.

"Kui saame öelda, et minu vanavanemad sündisid teisel ajastul kui mina, siis ütleb see midagi selle kohta, mida me oleme planeediga teinud. Ma ei anna sellele hinnangut. See on lihtsalt juhtunud. Oletan, et sellist vau-efekti ei näeks, kui lepime kokku, et uus ajastu algas juba 150 või 1000 aastat tagasi,'' sõnas Waters.


Keskkonnakuu raames linastub ETV-2s neljapäeval, 21. mail kell 20.05 film "Antropotseen – inimese ajajärk". Jennifer Baichwali, Nicholas de Pencieri ja Edward Burtynsky dokumentaalfilm viib vaataja 20 riiki kuuel mandril, otsides eriti muljetavaldavaid märke inimese pöördumatust ümberkujundustööst oma koduplaneedil. Film on viimane triloogiast, kuhu kuuluvad veel "Tööstuslikud maastikud" (2006) ja "Vesimärk"(2013).

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: