Plastist rohkem on jõudnud inimkond toota ainult betooni ja terast. "Kuid erinevalt terasest, millest läheb umbes pool ehituseks ehk seda kasutatakse kümneid aastaid, muutub ligikaudu pool plastist vähem kui nelja aastaga rämpsuks," nentis Roland Geyer, uurimuse esimene autor ja California ülikooli tööstusökoloogia dotsent. Ümbertöötlemata või põletamata võtab sellest enamiku lagunemine aega sadu ja mõne plastitüübi korral isegi tuhandeid aastaid.

Alates eelmise sajandi keskpaigast plasti tootmine hüppeliselt kasvanud. Ligi pool maailmas leiduvast 8,3 miljardist tonnist plastist on valmistatud viimase 13 aasta jooksul. Uurimuse ilmumise ajaks on muutunud seeläbi sellest rämpsuks enam kui kolm neljandikku. "Senisel kursil jätkamine pole seega jätkusuutlik. Seda juhul, kui me ei taha, et plast tervet planeeti ei kataks," lisas ökoloog.

Siinkohal on tegu muidugi kirjandusliku liialdusega. Aastaks 2050 ulatuks plastjäätmete hulk pelgalt 12 miljardi tonnini. Bakterid kõrvale jättes tekiks biomassi igal aastal juurde kümme korda rohkem.

Seni tekkinud plastprügist on uurimuse kohaselt läinud taaskasutusse ja põletatud vastavalt üheksa ja 12 protsenti. Ülejäänud 79 protsenti ladustati prügilates või jõudis keskkonda. Maailmamerre jõudva plastprügi hulk ulatub Geyeri varasema analüüsi kohaselt enam kui kaheksa miljoni tonnini, moodustades sealhulgas ikoonilisi prügisaari ja kohati isegi uusi tehiskivimeid.

Selle ühe näitena jõudis 2014. Hawaii randa sulanud plastist, liivast, vulkaanilistest kivimitest ja biojäätmetest koosnev kängar, mis nimetati mitteametlikult plastiglomeraadiks. Plasti sisaldavaid tehiskivimeid on peetud üheks märgiks, mille alusel võiks märgata miljonite aastate pärast inimajastu – antropotseeni – algust.

Geyer loodab, et analüüs aitab teha poliitikutel ja poliitikakujundajatel plasti kasutust puudutavates küsimustes targemaid otsuseid. Materjali kasutamise olulist piiramist või asendamisse taastuvatest allikatest pärinevate polümeeridega ei usu. Hakatuseks pole selge, kas bioplastikute on ikka keskkonnasõbralikum. "Arvestades sellega, kui vähe ammutavatest fossiilkütustest võrreldes energia tootmisega plasti valmistamiseks kulub, ei tule ka selles mõttes veel lähiajal piiri ette," lisas dotsent.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.