Kuigi Vaikses ookeanis ulpivad prügisaared pole Läänemere probleem, on ka Läänemeri prügist saastatud. Mujal maailmas tehtud uuringud näitavad, et suurem osa meres olevatest jäätmetest jõuab merre kaldalt, mitte laevadelt, kuid Eestis pole selliseid uuringuid tehtud.

Neljapäeval võis Pirita jõe kaldal jääda mulje, justkui oleks Stockholmi Keskkonnainstituudi Eesti keskus hakanud tegelema kalapüügiga, tegelikult püüti aga prügi. Tegemist on spetsiaalse pinnapealse püünisega, mille taha prügi ulpima jääb. Kogu see sodi võetakse välja, loetakse üle ja püütakse selgust saada, kust see pärineda võiks. Samasugust prügipüüki tehakse ka Soomes, Rootsis ja Lätis, ühine uurimisprojekt kannab nime Blastic.

"Selle projekti raames oleme teinud juba randadelt prügi analüüsi ja seiret, nüüd oleks hea teada saada, kui palju ikkagi jõgede kaudu prügi merre jõuab," selgitas projekti Tallinna programmijuht Harri Moora. "Plasti osakaal on kõige suurem ja meie uuring näitas ka, et 70 protsenti prügist on plasti päritolu."

President Päts keeraks tõenäoliselt hauas ringi, kui teaks, millised prügikogused tema Pirita jõe äärsetes valdustes on. Jäätmete päritoluallikat pole vaja kaugelt otsida, sest isetekkelisi lõkkekohti on Pirita jõe ääres mitmeid.

Rusikareegel ütleb, et kui prügi pole kuhugi panna, siis paljud inimesed viskavad selle maha, aga iga lõkkekoha juurde prügikasti panna pole ka võimalik. Tallinn loodab uuringust abi saada tegevuskava koostamisel.

"Selle uuringu käigus soovime me saada sellised meetmed Tallinna jäätmekavasse, mis oleks aluseks edaspidistele tegevustele, millised peaksid olema näiteks tulevikus rannaäärsed prügikastid, kas nad peaksid olema suletud või millised nad välja nägema," kirjeldas Tallinna keskkonnaameti projektijuht Monika Jasson oma ootusi.

Blastic projekti tulemused peaksid selguma sügisel.