Annika Hass Saksamaalt Göttingeni ülikoolist ja ta kolleegid tegid vaatlusi neljas Euroopa riigis enam kui 200 põllu juures. Nad uurisid, kui palju lendas põllul ja selle ümber ringi mesilasi ja sirelasi, kes huvituvad õienektarist ja õietolmust ning tolmeldavad selle tulemusel taimi.

Selgus, et neil aladel, kus oli palju väiksemaid põlde segiläbi mitte-põllumaaga oli tolmeldajaid putukaid rohkem kui neil aladel, kus laiusid suured põllud.

Hass ja kaasautorid seletavad Briti Kuningliku Seltsi toimetistes nähtust sellega, et paljude väikeste põllutükkide korral on põllualade piirjoon muude aladega kokkuvõttes pikem, piirialadel on aga elurikkus üleüldse suurem. Ka pakuvad looduslikuma taimkattega maasiilud putukatele häid võimalusi ohutumalt rohkematele põllualadele pääseda.

Teisest küljest, erisuguste põllutaimede kõrvuti kasvatamisel mesilaste ja sirelaste hulk mitte ei kasvanud, vaid kahanes. Siin võib teadlaste arvates põhjuseks olla, et kõrvuti kiputakse kasvatama rohkem neid kultuure, mida on vaja rohkesti väetada või putukamürgitada. See muidugi ei ole putukatele soodne.

Autorid soovitavad põllumajanduspoliitikat kujundada nii, et põllupidajad oleksid vähem huvitatud hiigelsuurte põldude pidamisest ja rohkem väiksematest ja enam liigendatud põllumaadest.