Katsetes pidid mesilased tundma arve, täpsemalt eristama nelja ja muid arve.

Teadlased panid mesilased kambrisse, kust pääses edasi veel kahte kambrisse. Ühe kambri juures oli silt nelja kujundiga, teise juures ühe kuni kümne kujundiga.

Kui mesilane lendas nelja kujundiga tähistatud kambrisse, siis leidis ta sealt magusa sukroositilga. Teises kambris oli samuti tilk, mis poolele mesilastest oli maitsetu ja lõhnatu veetilk, teisele poolele aga mõru kiniinitilk.

Seega, piltlikult öeldes said kõik mesilased õige vastuse eest präänikut, aga vale vastuse eest said piitsa vaid pooled.

Seejärel kontrollisid teadlased natuke raskema ülesandega, kui hästi olid mesilased õppinud nelja kujundiga silti eelistama.

Selgus, et neil, kes olid saanud peale prääniku ehk sukroosi ka piitsa ehk kiniini, tuli asi üsna hästi välja. Need aga, kes olid saanud ainult sukroosi, kuid mitte kiniini, ei paistnud õppetundi üldse saavat.

Selle põhjal võiks oletada, et kui mesilaste seas võistlusi korraldada, tuleks tulemused kindlasti avalikustada, sest nii saaksid kaotajad tunda kaotusekibedust ja sellest motivatsiooni ammutada.

Howard ja kaasautorid ajakirjas Journal of Experimental Biology muidugi targu niisugust liiga lennukat järeldust ei tee. Nemad järeldavad, et kui edaspidi mesilaste ja teiste loomadega arvutundmiskatseid kavandada, siis tuleks peale prääniku ikka ka piits varuks hoida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.