Mahemesinikke kimbutab keskkonnasaaste ja korjemaade nappus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mesilane tegutsemas. Autor/allikas: minupilt.err.ee/Kadri Veskioja

Kunstlikele väetistele ja taimekaitsevahenditele toetuvas maailmas tekitab mahetootmine tugevaid tundeid. Nõnda sai Novaator pärast mahemee tootmise raskusi puudutanud artikli avaldamist tagasisidet ka sellega tegelevatelt mesinikelt. Avaldame nii pöördumise kui ka Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli juhi Marika Männi lisakommentaarid täies mahus.

Allan Sarap
Metsaserva Mesi OÜ juhatuse liige, Eesti Mahemesinduse töögrupi, Eesti Kutseliste Mesinike liidu ja Eesti Mee Ühistu liige

Artikli allikas: Uudis+ intervjuu Marika Männiga

Ebatäpsused:
Artikli 4. Lõik - Nii võib ka öelda, et päris sada protsenti mahedat mett pole olemas, kuna ükski mesinik ei saa garanteerida, et nende mesilinnud pole osa oma saagist toonud taimedelt, mida ei kasvatata mahedalt.

Kuulates intervjuud, ei leia kuskilt sellist kohta, kus oleks seda öeldud!

Antud väide ei saagi vastata tõele ja külvab segadust tarbijate hulgas ning "tühistab" mahemesinike aastatepikkuse töö ja teavituse hetkega.

Selgitus:
Vastavalt mahemesinduse nõuetele paigutatakse tarud nii, et nende 3km raadiuses poleks intensiivset (tava) põllumajandust. Palju tarusid on ka metsade, ka soo ja raba äärtes. Kõik selleks, et kaitsta mesilasi ning välistada taimekaitsevahendite sattumine mesindustoodetesse. Kõik see tegevus ja tootmine on rangelt PMA (Põllumajandusameti) kontrolli all ja pidevalt monitooritav.

Seega mahemett toodetakse ja mahemesinik just nimelt garanteerib, et kogu toodang on puhas taimekaitsevahenditest ning vastupidist väita on väga ekslik.

Lisan lingi ka mahemesinduse nõuetest.


Marika Mänd
Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli juht

Tänapäeval on väga oluliseks muutunud nii meid ümbritseva keskkonna kui ka inimeste toidu kvaliteet. Mesindussaadusi, näiteks mett, tarbitakse laialdaselt toiduna ja nende saastumine võib põhjustada terviseriske. Riskide ennetamiseks on oluline jälgida toiduainetes sisalduvate saasteainete või nende jääkide esinemist.

Kaasaegses mesinduses võib mee ja mesindussaaduste saastumine tuleneda otseselt, st veterinaarsel otstarbel peredes kasutatud ravimitest, või kaudselt. Kuna meemesilased suudavad korje ajal läbida pikki vahemaid, võivad nad puutuda kokku saastatud õietolmu, nektari ja veega. Paljud teadlased on rõhutanud, et mee saastumine on tihedalt seotud keskkonna üldise saastumisega, mis omakorda toob kaasa laiemad toiduohutuse probleemid.

Viimastel aastakümnetel on kogu maailmas rakendatud mesinduses tavasid, mis võimaldaksid tagada inimeste tervise ohutus, ja vähendada nii otsest kui ka kaudset mesilastaru saastumist. Kahjuks on nii mahe- kui ka tavamee tootmises endiselt probleeme pestitsiidi jääkide esinemisega.

Mahemesindus on üks võimalus liikuda ökoloogilisema ja sünteetiliste kemikaalide vabama mesinduse suunas

Mahemesinikud panustavad eelkõige oma toodangu kvaliteedile. Mahemesindusega tegelemine tähendab väga rangete nõudmiste täitmist. Nii peavad tarud, taruraamid ja kärjed olema looduslikust materjalist, mis ei tekitaks keskkonna või mesindustoodete saastamise ohtu. Mesindusinventar peab olema kergesti puhastavast roostevabast materjalist. Tööruumidele kehtivad samad nõuded nagu üldiselt kõikide toiduainete töötlejatele. Desinfitseerimisel kasutatakse ainult mahemesinduses lubatud vahendeid.

Mesilasperesid hooldades tuleb mahemesinikul igati vältida saasteainete sattumist nii mesilaste sööda sisse kui ka kärgedesse. Seetõttu tuleb sööda valmistamisel kasutada mahemett, mahesuhkrut või mahesuhkrusiirupit. Kärjepõhjade tootmiseks kasutatakse vaid mahevaha. Haiguste ja patogeenide tõrjeks kasutatakse vaid selleks lubatud võtteid ja vahendeid, mis ei sisalda sünteetilisi pestitsiide ega antibiootikume, mis on keelatud kogu Euroopa mesinduses niikuinii.

Kõik need nõuded teevad mahemesinduse oluliselt kallimaks. Samas tagavad need kõrge kvaliteediga toodangu.

Mis puutub õigete sobivate mesindusvahendite soetamisse, perede hooldamisse ja haiguste/patogeenide tõrjesse, siis see osa mahemee tootmisest mesiniku poolt kontrollitav. Paljud mesinikud on märganud, et nende mahedalt majandatud mesilased on tugevamad ja elujõulisemad.

Lisaks eelnevatele nõuetele on seadusesse sisse kirjutatud ka tingimused korjemaadele. Ette on nähtud, et kolme kilomeetri raadiuses mesilapunktist peavad paiknema kas looduslikud korjemaad või mahepõllumajanduslikud alad. Mahemesinik peab kindlustama, et korjemesilased koguksid nektarit ja õietolmu puhtast keskkonnast. Kui kolme kilomeetri raadiuses olevat kultuurtaimede põldu töödeldakse pestitsiididega, siis mahemesindusega antud piirkonnas tegeleda ei saa.

Ka ei saa mahemesindusega tegeleda tööstuspiirkondades, suurte maanteede läheduses ja kõikjal mujal saastunud aladel. See seab mahemesilate asukoha leidmisele väga suured piirangud. Vastavaid alasid on isegi Eesti tingimustes raske leida.

Siit algavad ka probleemid
Kui tarude ümber paiknev korjemaa on rikkalik, tagab see mesilastele pere arenguks piisava nektari ja õietolmu korje, siis mesilaste lennuraadius ei ületagi kolme kilomeetrit. Tavaliselt jäävad igapäevased korjelennud isegi 1–2 kilomeetri raadiusesse. Terve pika hooaja jooksul aga õitsevate taimede kättesaadavus muutub. Seetõttu võib tulla ette olukordi, kus kohapealse korje vähesuse tõttu lendavad mesilased ka kaugemale kui kolm kilomeetrit.

Vältimaks mesilaste pikki korjelende, saab mesinik ka ise korjemaad kujundada, rajades selleks ise spetsiaalseid korjetaimede põlde või leppides kokku põllumehega korjetaimede külviks.

Maaülikoolis tehtud katsed näitasid, et mesilased ka sellistest tarudest, mida nelja kilomeetri raadiuses ümbritsesid metsad ja looduslikud niidud, tõid tarru nii rapsi kui ka teiste kultuurtaimede õietolmu. See tähendab, et nad lendasid kaugemale kui neli kilomeetrit. Sobiliku õietolmu puudusel võib korjemesilane lennata isegi rohkem kui kuue kilomeetri kaugusele.

Kogenud mesinik suudab juba eelnevalt hinnata, kas mesilastel võiks olla piisav korjeressurss olemas ja selle alusel langetada otsuseid tarude paiknemise üle. Samas võib näiteks ootamatute ilmastikutingimuste survel tekkida olukord, mil senini toiminud kogemused lihtsalt ei tööta.

Mahemesinduse saadustes esineda võivate pestitsiidijääkide kohta on maailmas tehtud vähe uuringuid

Peamine põhjus, miks mees olevaid pestitsiide ei uurita, tuleneb analüüside kõrgest hinnast. Teisalt ei soovita mahemee kvaliteeti kahtluse alla seada. Tehtud uuringud näitavad, et vaatamata kõrgetele nõuetele leitakse vahetevahel ka mahemeest pestitsiidijääke, aga tavameega võrreldes alati oluliselt vähem.

Itaalias avaldati 2014. aastal kuues tööstus- ja intensiivse põllumajandusega piirkonnas läbiviidud uuring, kus eesmärgiks oli välja selgitada, kas sealt kogutud mahemesi on pestitsiidijääkidest puhas. Uurimistöö tulemusena selgus, et mitmed mahemee proovid sisaldasid pestitsiidide jääke, küll suhteliselt vähe, kuid olid seal siiski olemas.

Võrdlusena kordas sama teadlasrühm uuringut Itaalia mahemajandusega piirkonnas Apulias, analüüsides selle piirkonna mahemett. Apulia piirkonnas toodetud mesindussaadustest leiti pestitsiidide ja ka muude keskkonda saastavate ainete jääke, kuid palju madalamates kontsentratsioonides võrreldes tööstus- ja intensiivse põllumajandusega piirkondadest leituga.

Miks ikkagi leidub mesindussaadustes saasteainete jääke vaatamata kõikidele piirangutele ja ettevaatusabinõudele?
Taimekaitsevahendite pritsimisel põllule või aedadesse kandub osa ainetest õhu, vee ja mulla kaudu edasi (triiv). Sageli kasutatakse ka raudteedel ja mujal teede ääres umbrohutõrjeks herbitsiide. Õhus olevad aineosakesed võivad soodsate tuulte puhul kanduda pika maa taha ja seal vihmaga koos maha sadada. Mesilased kannavad õisi külastades saaste tarru.

Ei tohi unustada ka mandriülese pestitsiidide triivi võimalust. USA alustas 1995. aasta aprillis geoloogiateenistus õhu- ja vihmaproovides esinevate pestitsiidijääkide uuringuid. Proovid koguti Mississippis linna ja maapiirkondadest. Üllatuslikult avastati kõikide põllumajandusalade ja üle poolte linna alade õhuproovidest DDT-metaboliite jääke, kuigi Ameerika Ühendriikides oli selleks ajaks DDT kasutamine keelustatud rohkem kui kaks aastakümmet tagasi.

Ka Itaalia mahemeest leiti DDT-jääke, artikli autorite arvates võis pärineda Egiptusest, kus on see legaalselt kasutusel.

Aga Eesti mesi?
Eestis toodetud mesi, nii mahe kui ka tavatootmisest tulnud, on võrreldes paljude teiste maadega üsna puhas. See sisaldab väiksemas valikus ja väiksemates kogustes pestitsiidide jääke. Meie uuringud näitasid, et 2013. ja 2014. aastal kogutud tavamee pestitsiidide jääkide kontsentratsioon ei kujutanud tarbijatele mingit terviseriski. Ka mesilaste tervise osas jäid jäägid alla lubatud piiri.

Selleks, et tagada pestitsiidijääkide vaba mesi, on mitmed mahetootjad viinud oma tarud meresaartele, looduskaitsealadele ja sügavale metsadesse, kus lähima 10 kilomeetri kaugusel pole mingit saasteallikat. Sellega on ka juhusliku saaste võimalus on miinimumini viidud. Taoliste geograafiliste tõkete puudumisel ei saa aga mesilastele nende korjekäikude pikkust ette kirjutada.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: