Mesilased käivad korjel ka putukamürke ja tõrjevahendeid täis põldudel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Dmitry Grigoriev/Unsplash

21. sajandi jooksul on meemesilaste talvine suremus kasvanud kaks korda. Murettekitava trendi põhjustest ja võimalikest lahendustest rääkis Vikerraadio saates "Uudis+" Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli juht Marika Mänd.

Meemesilane on pigem lõunapoolsete alade liik ja Eesti looduses ilma inimese abita ta väga hästi hakkama ei saa, mistõttu teda kutsutakse ka kodumesilaseks. Looduslikke kimalasi on Eestis 28 liiki. Nende peredes on harilikult 50-200 liiget. Meil on ka üle 200 liigi on selliseid tolmeldajaid, kes elavad üksikuina ega moodusta tarusid.

Ehkki meemesilasi on püütud taimedele suhkru ja nektari piserdamisega õpetada teatud liike eelistama, pole nende dresseerimise katsed siiski kuigipalju vilja kandnud. Nemad koguvad vajalikku kraami ikka sealt, kus neile õigem tundub. "Mesilane on mitmetoiduline ja talle ei piisa ühest taimeliigist," kinnitas Marika Mänd Uudis+ saatejuht Lauri Varikule.

Marika Mänd Autor/allikas: ERR/ Lauri Varik

Just nii nagu inimese tervis sõltub suuresti sellest, mida sööme, on ka mesilastel tarvis mitmekülgselt toituda. Näiteks rapsipõllul käivad mesilased innukalt tööl, kuna rapsi õietolmus on kolm olulist aminohapet, mis on vajalikud vaklade normaalseks arenguks. Marika Mänd tõi välja, et isegi, kui rapsipõld on pestitsiide või repellente täis, lähevad mesilased ikka sinna korjele.

Nii võib ka öelda, et päris sada protsenti mahedat mett pole olemas, kuna ükski mesinik ei saa garanteerida, et nende mesilinnud pole osa oma saagist toonud taimedelt, mida ei kasvatata mahedalt.

Marika Mänd tuletab meelde, et tarusid ei tohiks rajada liiga tihedalt, kuna mesilastel on omavahel konkurents, mis võib looduslike mesilaste hakkamasaamisele halvasti mõjuda, kuna nood ei saa piisavalt toitu kätte. "Neil on sama ressurss, samad õied ja häda korral minnakse nektarit ja õietolmu korjama ka sealt, kus harilikult ei käida," selgitas ta. Teekonnad lähevad pikemaks ja saak jääb kesisemaks.

"Oluline on, et looduses oleks piisavalt palju õitsvaid taimi," toob Marika Mänd välja võimaluse, kuidas tagada mesilaste loodusliku eluviisi kestlikkus. Lääne-Eestis ja rannikualadel, kus on kaltsiumirikkad mullad, oleks abi juba sellest, kui inimesed niidaksid teepervesid ja aedu harvemini. Nii aedlinnade kui ka korrusmajade elanikud võiksid jälgida, et nende kodu ümbruses kasvaks läbi kogu sooja aastaaja õitsvaid taimi.

Marika Männi eestvedamisel alustati uurimisprojektiga, mille eesmärk on meemesilaste ja tolmeldajate hukkumise vähendamine. Männi sõnul on oluline, et mesinikud mõtleksid läbi korjealad, hoiaksid silmi lahti võimalike haiguste osas ja uuriksid, milliseid preparaate ümberkaudsetel põldudel kasutatakse ning kas need on ohtlikud.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Allikas: Uudis+, küsis Lauri Varik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: