Erinevalt Ameerika liikidest ei ole Aafrika savannides elavate raipetoiduliste kotkaste puhul seni täheldatud toidu otsimisel haistmismeele kasutamist. Nende kohta on seni arvatud, et nad kasutavad raibete leidmiseks vaid nägemismeelt, kirjutab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna doktorant Riin Viigipuu ajaveebis Linnuvaatleja.

Kuna aga kiskjatel kaasneb saagi murdmisega siiski erinevaid hääli, otsustas rahvusvaheline rühm teadlasi uurida, kas raipetoidulised loomad juhinduvad samuti nende järgi. Nad oletasid, et peamiselt kasutavad raipetoidulised linnuliigid visuaalseid signaale, mille tõttu märkavad saaki ja jõuavad kohale hiljem, kui imetajatest raipesööjad. Ühtlasi saabub linde saagi juurde seda enam, mida rohkem tuleb imetajaid.

Küsimuse uurimiseks paigutasid teadlased Tansaanias Serengeti rahvuspargis ning Ngorongoro ja Loliondo looduskaitsealadel savanni vähemalt kümnekilomeetriste vahedega gnuuvasika hädakisa ja hüäänide ning lõvide hääli mängivad kõlarid. Jälgides, millised liigid ja millal kõlaritele lähenevad, selgus, et 90 protsendil juhtudest saabusid esimesena just linnud. Ka hüäänid ja šaakalid kogunesid kiiresti.

Esimestele raipetoidulistele lindudele, kes kõlari juurde jõudsid, järgnesid peagi teisedki, mistõttu teadlased oletasid, et lisaks helide kuulmisele ja korjuse nägemisele jälgivad linnud ka üksteise liikumist. Peale selle on suuri lendavaid raipetoidulisi kotkaid oluliselt lihtsam märgata, kui loomakorjust ennast, kuna sageli võib viimane jääda taimestiku või maapinna ebatasasuste varju.

Seega – raipetoidulised linnud kasutavad toidu leidmiseks lisaks teiste lindude liikumise jälgimisele ka häälte kuulamist. See on oluline uus teadmine, kuna mitmed Aafrika raipetoiduliste lindude liigid on langeva arvukusega ning kõik teadmised nende käitumise ja kaitsetegevuse planeerimise kohta on vajalikud.

Artikkel ilmus ajakirjas Ecology and Evolution.