Glüfosaat on kogu maailmas enimkasutatud ja ilmselt ka vastakamaid arvamisi põhjustav agrokemikaal. Aine tapab nii-öelda umbrohud, et põlluviljad saaks kasvada, kuid güfosaadijääke on leitud veest, mullast ja loomade kudedest. Kuigi glüfosaat inaktiveerib taimseid ensüüme ja mõningaid bakteri omi, võib aine mõjutada ka rakus toimuvat ning tõenäoliselt kahjustada närvisüsteemi ja mikrobioomi, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Glüfosaadi mõju on uuritud lülijalgsetel, molluskitel, kaladel, roomajatel ja imetajatel, kuid uuringutest on kõrvale jäänud linnud. Hoolimata põllulindude arvukuse vähenemisest (kadakatäksist ja kiivitajast saad täpsemalt lugeda eelmistest Linnuvaatleja teadusuudistest), teame glüfosaadi mõjust lindudele vähe ning aine pikaajalise mõju osas kobame pimeduses.

Esimene glüfosaadi pikaajalise mõju uuring lindudel tehti Turu ülikoolis, kus ida-põldvutte (Coturnix japonica) jälgiti aasta vältel alates koorumisest laboris. Need vutid toitusid glüfosaadi (Roundup) jääke sisaldavast (160 mg/kg) toidust, kust nad said 12–20 milligrammi glüfosaadijääke kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Euroopa regulatsioonide järgi peetakse kodulindudele ohutuks kuni 100 mg/kg päevas.

Jääkide tarbimine ei mõjutanud lindude oksüdatiivse stressi näitajaid. Samuti ei täheldatud olulisi muutusi lindude ajus, kuid oluliselt ehk seitse protsenti vähenes antioksüdatiivse ensüümi – katalaasi – aktiivsus. Samuti tuvastati mõju lindude soolestiku mikrobioomile: jäägid pärssisid kasulike mikroobide kasvu ning mitmed olulised bakterirühmad ilmusid vuti seedesüsteemi alles 12–28 elunädal.

Eriti tugev oli mõju noortele emaslindudele. Puhast toitu söönud vuttide mikrobioom oli mitmekesine esimestel elunädalatel, kuid glüfosaadijääke tarbinute mikrobioom rikastus alles vanemaks saades.

Glüfosaadijäägid ei mõjutanud lindude sigivust, kuid langetasid oluliselt isaslindude testosterooni taset. See on hormoon, mis tagab sotsiaalse staatuse ning mõjutab linnu käitumist ja arengut. Kuigi jääkide hulk organites ei erinenud puhast toitu söönud vuttide omast oluliselt ja ka kehakaal oli lindudel sarnane, leiti jääke vuttide maksast, südamest ja ajust. See viitab jääkide kuhjumisele toiduahelas.

Autorid järeldavad, et kestval glüfosaadijääkidega toidu tarbimisel on mõju linnu tervisele ja füsioloogiale. Just see teadmine võib anda vihje põllulindude arvukuse vähenemise mõistmiseks. Samas on teadmine oluline ka linnukasvatajale, eelkõige pidades silmas lindude kaudu toiduahelasse jõudvaid glüfosaadijääke ning mõju noorlindude mikrobioomile. Nii-öelda normaalses mikrobioomis kontrollivad kasulikud bakterid patogeensete vohamist.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb pidada silmas kemikaali annust. Uuritud vuttide tarbitud jääkide kogus oli ligikaudu viis korda väiksem Euroopas sätestatud piirmäärast ehk 100 mg/kg päevas, mistõttu võib linnukasvatustes glüfosaadi mõju tugevam olla. Keskmiselt on siiski Euroopa Liidus linnutoitudes glüfosaadijääke alla 20 mg/kg, kuid USA-s on Euroopaga võrreldes linnu tarbitud piirmäär seevastu lausa neli korda kõrgem ehk 400 mg/kg päevas.

Glüfosaadiga pritsitud põllul söövad linnud toitu, milles on jääke 300 mg/kg. See paneb mõtlema. Pikemaid käsitlusi glüfosaadi mõjust keskkonnale saad lugeda Sirbist: "Glüfosaagisaaga jätkub" ja "Glüfosaadisaaga jätkub II".

Uuring ilmus ajakirjas Environmental Pollution.