"Meie uurimisküsimus oli, et kui öösel on tänavavalgusega võrreldav mahe valgus, mida linnalinnud võivad kogeda ja kuidas see mõjutab kasvavate linnupoegade seedimise efektiivsust," ütles Sepp saates "Labor". Aastail 2017–2018 tegi ta koos kolleegidega katse, kus kasvatas ida-sinivuti tibusid kahes toas. Ühes toas põles lindudel öösel mahe tänavalampe meenutav valgus, teises toas oli öösel pime. Lindudel mõõdeti seedimise tõhusust ehk võimet toidust kasulikke aineid kätte saada.

"Meie linnud võtsid kaalus võrdselt juurde. Sama kiiresti kasvasid nii need, kellel oli öösel valgus, kui ka need, kellel oli öösel pimedus," kirjeldas Sepp katse tulemusi, "aga mis erines, oli see, et seedimise efektiivsus oli madalam lindudel, kellel öösel tuli põles."

Kõik linnud kasvasid loomaökoloogi sõnul sama kiiresti, sest toit oli neile katse vältel alati kättesaadav. Niisiis said vähem tõhusa seedimisega linnud oma seedimist lisatoiduga kompenseerida. "Looduses pole meil aga alati nii, et süüa on vabalt saada: lihtsalt mine ja noki söögitopsist," tõdes Sepp. Öise valgusreostusega kokku puutuvad linnalinnud otsivad tema sõnul teistest metsikutest lindudest rohkem toitu, mis võib viidata nende seedimise väiksemale tõhususele. 

"See on uudne väike teadmine, mida varem ei olnud," ütles Sepp," et seedimise efektiivsus on lindudel valguse poolt niimoodi mõjutatud."

Järelduseni jõudmiseks kogusid ökoloogid vuttide väljaheiteproove, panid need peenikestesse kapillaarklaasidesse ja töötlesid neid erilise happelahusega. Lahuse mõjul eraldus väljaheitest sinna jäänud rasv ja kerkis kapillaaris kõige pealmiseks kihiks. Rasvakihi pikkust mõõtes saidki teadlased aimu iga linnu seedimisest. Mida pikem oli vuti fekaaliproovi rasvakiht, seda kehvemini toimis Sepa sõnul linnu seedimine.

"Võib eeldada, et neil, kes rasva ei suuda nii hästi imendada läbi soolestiku, jääb toitaineid vähemaks, aga lisaks tuleb ilmselt ka igasugu muud kasulikku kraami rohkem läbi sealt, kust ei tohiks tulla," tõdes ta.

Mitte ainult seedimine

"Väga mitmed uurimused on juba praeguseks näidanud, et näiteks rasvatihaste pesapoegade tervis on kehvem, kui nad tehisvalguse käes kasvavad. Näiteks on neil  kõrgem stressitase või nõrgem immuunsus," kirjeldas Tuul Sepp öise valgusreostuse muid mõjusid.

Linnalindudest on ökoloogi sõnul oluline rääkida, sest viimased on sattunud nii-öelda ökoloogilisse lõksu. Öösel tundub valge linn lindude jaoks meelitav ja turvaline: kiskjaid on lihtsam märgata ja toitu lihtsam leida, sest ka õhtul näeb veel ussikesi otsida.

"Näiteks kui ma Arizonas oma uurimusi läbi viisin, siis leidsin, et sealsed väikesed vindid eelistasid pesasid ehitada parklalampide peale, otse lambi peale. Kui mõelda, kuidas valgus tibusid negatiivselt mõjutab, siis on see päris kurb vaatepilt," meenutas Sepp. Nimelt elavad linnud evolutsiooniga päritud teadmises, et valguse käes pole kiskjaid, kuid valguse halva mõjuga tibudele pole tiivulised jõudnud veel kohastuda.

Teiseks lükkab valgusreostus Sepa sõnul paigast linnu aastajalised rütmid. Looduses teab lind valguse põhjal, millal on õige aeg territooriumi hõivata, kaaslast meelitada, pesa ehitada või poegi haududa. Kui linnas on talvel ja varakevadel valgem, alustab lind ka paaritumisega varem. "Siis võib juhtuda kurb lugu, et kui tal pojad kooruvad, polegi parajasti see hetk kevades või varasuves, kui on kõige rohkem putukaid. Tegelikult peaks linnupoegade koorumise aeg sellega kokku langema," ütles Sepp.

Ökoloogi sõnul leiab teaduskirjandusest murele üksjagu lahendusi. Inimene peaks tema sõnul eeskätt meeles pidama, et kõikvõimalikke elusolendeid valgustav linnavalgus mõjutab ka inimest ennast. "Aknast sissepaistev tänavalatern ei ole mitte kuidagi kasulik meie tervisele," märkis ta.

Tuul Sepp oli külas saates "Labor" 10. jaanuaril.