Austraalia ja Prantsuse teadlased tegid mesilastega järgmise katse. Nad näitasid katsemesilasele kõigepealt pilti, millel oli üks kuni viis geomeerilist kujundit. Seejärel andsid nad mesilasele valida kahe kambrikese vahel - ühes kambrikeses oli peidus magus suhkruveetilk, teises mõru kiniiniveetilk.

Mõlema kambrikese sissepääsu kohal oli samuti pilt. Kui esimesel mesilasele näidatud pildil olid kujundid olnud sinist värvi, siis oli suhkruveega kambrikese sissepääsu kohal ühe võrra rohkem kujundeid kui esimesel pildil. Kui aga esimesel pildil olid kujundid olnud kollast värvi, siis oli suhkruveega kambrikese sissepääsu kohal ühe võrra vähem kujundeid kui esimesel pildil.

Kui selliseid valikuid oli mesilastele sada korda antud, paistsidki nad ära õppivat, et õige vastuse saamiseks tuleb teha kas liitmis- või lahutamistehe.

Teadlased julgevad seda väita, sest õpitu kontrollimisel olid õigeteks vastusteks valitud sellised kujundite arvud, mida õppimise ajal ei olnud kasutatud. Nii ei saa keegi öelda, et mesilased oleksid mõne kujundite arvu lihtsalt meelde jätnud.

Mõnikord oli ka vale vastus valitud nii, et see jäi õige vastusega arvuliselt samasse suunda, nii et mesilased ei saanud tugineda sellele, et kambrikese juures olnud pildil oli kujundeid lihtsalt rohkem või vähem kui esialgsel pildil.

Kõigist neist keerukustest hoolimata valisid mesilased õige vastuse 67,5 protsendil juhtudest, ja see on selgelt parem kui juhuslik valik.

Adrian Dyer Kuninglikust Melbourne'i Tehnikainstituudist ja ta kolleegid kirjutavad uuringust ajakirjas Science Advances.